Otse põhisisu juurde

Rose Tremain "The Gustav sonata"

 


Rose Tremainilt lugesin hiljuti jutukogu "The American lover", mille leidsin tegelikult üldse seepärast, et üks raamatulehekülg soovitas mul lugeda Tremaini raamatut "The Gustav sonata". 

Gustav Perle ja Anton Zwiebel (jep, pärl ja sibul) on peategelased, sõbrad, mõlemad 1942. aastal sündinud, elavad Šveitsi väikelinnas Matzlingenis. Anton on juudi perekonnast, armastab klaverit mängida. Gustavi emale eriti ei meeldi poiste sõprus. Ema nimelt räägib Gustavile, et Gustavi isa suri, sest püüdis juute aidata. Loo edenedes saame täpsemalt teada, kuidas ta neid täpsemalt aitas ja mis juhtus.Gustavi ja Antoni elusid jälgitakse lapsepõlves ja keskeas.

  • Sisu
    Rose Tremain on üsna rahvusvahelise haardega kirjanik. Selle raamatu tegevus on Šveitsis (ja on natuke tõestisündinud lool põhinev), mingi raamatu tegevus toimub tal Prantsusmaal, üks on Taanis, juttudes olid ka Venemaa ja Kanada esindatud näiteks. 
    Muidu oli kena sisu, aga natuke jäi kriipima see, et kui peateemaks on justkui kahe inimese sõprus, siis miks üks neist inimestest käitub tihti nii, nagu tal oleks sellest teisest suht suva. 
  • Stiil
    Jätkuvalt hea jutustaja on see autor. Kasutati ajas hüppamist. Raamatu I osa tegevus on 1950ndatel, II osa tegevus 1930ndatel-40ndatel ja III osa tegevus 1990ndatel.
  • Emotsioonid
    Ei läinud endast välja, aga igav ka polnud.
  • Tegelased
    Antoni koha pealt mõtlesin vahepeal, kas ikka on kuigi kena inimene. Gustav oli üsna traagiline kuju, kandis vaikselt oma risti. Gustavi ema oli huvitav, eriti kui raamatu jooksul muudkui koorus, mis tema elus toimunud oli. Talle vastandus ootamatu proua Erdman, Gustavi isa ülemuse abikaasa.
  • Atmosfäär
    Meeleolu mõttes pigem niuke melanhoolne ja hämaravõitu.
  • Mõtete ärgitamine
    II maailmasõja aegne Šveits oli huvitav. Võib mõelda sellest kui oaasist keset Euroopat, kus koledaid asju ei juhtunud. Samas oli ta just seetõttu koht, kuhu paljud jõuda tahtsid ja mis seetõttu kiiresti rändesurve all kannatama hakkas. Lisaks kartis Šveits ise rünnaku alla sattumist.
  • Lõpp
    Mõnevõrra nagu ei läinud kokku sellega, mille poole raamat varasemalt liikus.
  • Kestev mõju
    Mitte eriti.
  • Sisuväline
    Normaalne.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...