Otse põhisisu juurde

Rose Tremain "The Gustav sonata"

 


Rose Tremainilt lugesin hiljuti jutukogu "The American lover", mille leidsin tegelikult üldse seepärast, et üks raamatulehekülg soovitas mul lugeda Tremaini raamatut "The Gustav sonata". 

Gustav Perle ja Anton Zwiebel (jep, pärl ja sibul) on peategelased, sõbrad, mõlemad 1942. aastal sündinud, elavad Šveitsi väikelinnas Matzlingenis. Anton on juudi perekonnast, armastab klaverit mängida. Gustavi emale eriti ei meeldi poiste sõprus. Ema nimelt räägib Gustavile, et Gustavi isa suri, sest püüdis juute aidata. Loo edenedes saame täpsemalt teada, kuidas ta neid täpsemalt aitas ja mis juhtus.Gustavi ja Antoni elusid jälgitakse lapsepõlves ja keskeas.

  • Sisu
    Rose Tremain on üsna rahvusvahelise haardega kirjanik. Selle raamatu tegevus on Šveitsis (ja on natuke tõestisündinud lool põhinev), mingi raamatu tegevus toimub tal Prantsusmaal, üks on Taanis, juttudes olid ka Venemaa ja Kanada esindatud näiteks. 
    Muidu oli kena sisu, aga natuke jäi kriipima see, et kui peateemaks on justkui kahe inimese sõprus, siis miks üks neist inimestest käitub tihti nii, nagu tal oleks sellest teisest suht suva. 
  • Stiil
    Jätkuvalt hea jutustaja on see autor. Kasutati ajas hüppamist. Raamatu I osa tegevus on 1950ndatel, II osa tegevus 1930ndatel-40ndatel ja III osa tegevus 1990ndatel.
  • Emotsioonid
    Ei läinud endast välja, aga igav ka polnud.
  • Tegelased
    Antoni koha pealt mõtlesin vahepeal, kas ikka on kuigi kena inimene. Gustav oli üsna traagiline kuju, kandis vaikselt oma risti. Gustavi ema oli huvitav, eriti kui raamatu jooksul muudkui koorus, mis tema elus toimunud oli. Talle vastandus ootamatu proua Erdman, Gustavi isa ülemuse abikaasa.
  • Atmosfäär
    Meeleolu mõttes pigem niuke melanhoolne ja hämaravõitu.
  • Mõtete ärgitamine
    II maailmasõja aegne Šveits oli huvitav. Võib mõelda sellest kui oaasist keset Euroopat, kus koledaid asju ei juhtunud. Samas oli ta just seetõttu koht, kuhu paljud jõuda tahtsid ja mis seetõttu kiiresti rändesurve all kannatama hakkas. Lisaks kartis Šveits ise rünnaku alla sattumist.
  • Lõpp
    Mõnevõrra nagu ei läinud kokku sellega, mille poole raamat varasemalt liikus.
  • Kestev mõju
    Mitte eriti.
  • Sisuväline
    Normaalne.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...