Otse põhisisu juurde

Bernhard Schlink "Ettelugeja"

 


1950ndate lõpu Saksamaal kohtub 15-aastane Michael 36-aastase Hannaga. Nende vahel tekkiva suhte huvitavaks osaks on ettelugemine - Michael loeb Hannale raamatuid ette ja Hannale hirmsasti meeldib. Peale suhte katkemist kohtuvad nad uuesti ca 5 aasta pärast, seekord II maailmasõja aegse vangilaagri valvurite üle peetaval kohtuprotsessil. 

Raamat on kahest kõige vastikumast tundest. Häbi ja süü. Nii üksikisiku tasandil kui kollektiivselt. Michael kuulub põlvkonda, kes on üles kasvanud peale II maailmasõda. Raamatus arutletakse muuhulgas selle üle, millised selle põlvkonna tunded möödunud sõja suhtes on - kas neil on õigus (oma vanemate põlvkonda) hukka mõista, kas nad hoopis jagavad nende häbitunnet? Ja nii edasi. 

See, mille pärast Hanna häbi tunneb, on hoopis muu teema, võib-olla veelgi huvitavam. Sinna juurde ka see mõttekäik, et kuigi häbitunne on negatiivne, hoiab inimene sellest millegipärast kinni. 

Kogu sellest värgist oleks saanud suure eepose kirjutada, nii palju on kohti, kus saaks edasiarendusi aretada. Aga näe, raamatu paksus on 160 lehekülge ja ikka öeldakse väga palju. Kui läbi saad, siis ka veel mõtled, et mida see kõik nüüd ühele ja teisele tegelasele tähendas.

See oli harukordne juhus, kus nägin filmi enne ja siis lugesin raamatut. "The Reader" on 2008. aasta film, Kate Winsletile Oscari toonud rolliga muuhulgas. Režissöör Stephen Daldry ja stsenarist David Hare tegid 6 aastat varem ka teise filmi ("The Hours"), kus õhukesest raamatust pikk film välja tõmmati. Oli ka tõmmata muidugi, nagu "Ettelugeja" puhulgi.

Kommentaarid