Otse põhisisu juurde

Benedict Wells "Üksilduse lõpp"


Raamatu tegevus laiub läbi mitme aastakümne. Jälgitakse (noor)meest, tema õde ja venda, kelle vanemad laste (eel)teismeea paiku hukkuvad. Iga laps elab oma elu sealtpeale mõnevõrra erinevalt. Minategelane Jules näiteks kasutab fantaasiamaailma abi, ühtlasi leiab internaatkoolis õppides sõbra Alva (oluline tegelane läbi kümnendite). Alva on tüdruk, kes tahab raamatukangelaseks saada. Huvitav ambitsioon. 

Raamatu moodi raamat, kus ei tule iga hetk pähe mõtet, kuidas see kõik filmis välja võiks näha (paljude tänapäeva raamatute põhikülgi), sest suurte sündmuste mõttes ei juhtu kogu aeg midagi, päris palju on kulgemist ja olemist ja selgitamist.

Meelolu on kogu raamatu jooksul millegi halva ootusest varjutatud ja ei saa salata, et masendavaid kohti on üks või rohkem. Masekas on siin õigustatud.

Maitea, kui tihti ma üldse kasutan millegi kirjeldamiseks sõna orgaaniline, aga selle raamatu puhul tuli see väga pähe. Terviklik oli teine sõna. 

Saatesõnast lugesin, et autor kirjutas seda lugu oma seitse aastast ja see, mis lõpuks trükki jõudis, oli pool või vähem sellest materjalist, mis tal olemas oli. Teeme siis järelduse, et see oli parim osa. 

Pole selline raamat, mida korduvalt üle lugeda, aga, nagu öeldud, raamatu moodi raamat on kena saavutus. Panin Goodreadsis 5 tärni (see on maksimum). Well done, Benedict Wells.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...