Otse põhisisu juurde

Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari"


Kui mitmel möödunud aastal juba pidasin plaani seda lugeda, panin lugemisbingosse spetsiaalselt välju sisse, kuhu see sobiks, laenutasin korra raamatukogust raamatugi juba, aga näe, ikka oli lugemata. 

Nüüd aprillis tekkis ootamatult valmisolek endale mõni raamat osta (olen tavapäraselt üsna väike raamatute ostja, pigem suur laenutaja) ja kirjastus Varrak otsustas samal ajal oma sünnipäeva puhul mingi kuldsarja ilmutada. 

Siis soetasingi endale raamatu "Tuule vari". Sest lugematagi teadsin, et see saab mulle meeldima. Olen ühte Zafóni raamatut varem lugenud, see paistis silma haaravuse ja hea miljööloomega, ühtlasi on mitu tuttavat inimest (kelle arvamust ses osas pigem usaldan) kui ühest suust sellele raamatule kiidulaulu laulnud.

Nagu ennegi tõdetud, on teadmine, et midagi head kohe juhtub, üks parimaid teadmisi. Hakkasin otsast lugema tõdesin kiiresti et kuradi kurat, see ongi nii hea, kui nad kõik räägivad. Veel parem, sest ma sain ka nüüd teada.

Võiks jahuda sellest, kuidas see lugu ja need tegelased ja keelekasutus ja huumor ja ajalugu on kõik üks suurepärane kompott. Tõesti on, noh. Loed ja kõik tundub lihtne, mõtled, et ega hea kirjanik olla polegi ju raske- pead lihtsalt sõnadega hästi ümber käima ja juttu oskama vesta ja fantaasia lendu laskma, ehk mõni peatükk kusagilt ajalooraamatust võiks meeles olla.. Mis see siis ära ei ole, onju. Hahaha.

Veel üks asi tegelikult - konks tuleb ruttu sisse visata. See oli "Tuule varjus" meisterlikult tehtud. Esimesed vähemalt paarsada lehekülge ei tahtnud üldse pooleli jätta, raamatu teine pool lasi ehk natuke vabamalt hingata (või oli asi selles, et hakkasid juba natuke aimama, mis värk on). 

Tundus, et autor rääkis põhiasju Fermini-nimelise tegelase kaudu. (Oli üks elutark mees.) Tundus, et kõik parimad killud ja muidu vaimukad (aga targad) ütlemised tulid tema suust. Umbes nagu "Downton Abbey" kirjutaja andis parimad laused ikka vanaemale.

Lugu ise algab sellest, kui Barcelonas elav Daniel saab 11-aastaseks ja isa viib ta Unustatud Raamatute Surnuaeda. Seal saab poiss endale ühe raamatu valida, mille eest ta kohustub sealt peale hoolt kandma. Daniel valib Julian Caraxi raamatu "Tuule vari". Selgub, et tegemist on kaunis tundmatu kirjaniku ja raamatuga, ning Daniel hakkab Caraxi lugu uurima. 

Kunagi lugesin kellegi arvamust selle kohta, miks inimestele meeldib Neil Gaimani raamatuid lugeda (oli vist Gaiman). Sellepärast, et need tekitavat sama tunnet, mis tekkis lapsena raamatuid lugedes. Selline puhtakujuline vaimustus, mida täiskasvanuna enam naljalt ei koge (misiganes väga mitmel põhjusel). Gaimani osas pole (veel) tundnud,  Zafóni puhul sain aru.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...