Otse põhisisu juurde

Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari"


Kui mitmel möödunud aastal juba pidasin plaani seda lugeda, panin lugemisbingosse spetsiaalselt välju sisse, kuhu see sobiks, laenutasin korra raamatukogust raamatugi juba, aga näe, ikka oli lugemata. 

Nüüd aprillis tekkis ootamatult valmisolek endale mõni raamat osta (olen tavapäraselt üsna väike raamatute ostja, pigem suur laenutaja) ja kirjastus Varrak otsustas samal ajal oma sünnipäeva puhul mingi kuldsarja ilmutada. 

Siis soetasingi endale raamatu "Tuule vari". Sest lugematagi teadsin, et see saab mulle meeldima. Olen ühte Zafóni raamatut varem lugenud, see paistis silma haaravuse ja hea miljööloomega, ühtlasi on mitu tuttavat inimest (kelle arvamust ses osas pigem usaldan) kui ühest suust sellele raamatule kiidulaulu laulnud.

Nagu ennegi tõdetud, on teadmine, et midagi head kohe juhtub, üks parimaid teadmisi. Hakkasin otsast lugema tõdesin kiiresti et kuradi kurat, see ongi nii hea, kui nad kõik räägivad. Veel parem, sest ma sain ka nüüd teada.

Võiks jahuda sellest, kuidas see lugu ja need tegelased ja keelekasutus ja huumor ja ajalugu on kõik üks suurepärane kompott. Tõesti on, noh. Loed ja kõik tundub lihtne, mõtled, et ega hea kirjanik olla polegi ju raske- pead lihtsalt sõnadega hästi ümber käima ja juttu oskama vesta ja fantaasia lendu laskma, ehk mõni peatükk kusagilt ajalooraamatust võiks meeles olla.. Mis see siis ära ei ole, onju. Hahaha.

Veel üks asi tegelikult - konks tuleb ruttu sisse visata. See oli "Tuule varjus" meisterlikult tehtud. Esimesed vähemalt paarsada lehekülge ei tahtnud üldse pooleli jätta, raamatu teine pool lasi ehk natuke vabamalt hingata (või oli asi selles, et hakkasid juba natuke aimama, mis värk on). 

Tundus, et autor rääkis põhiasju Fermini-nimelise tegelase kaudu. (Oli üks elutark mees.) Tundus, et kõik parimad killud ja muidu vaimukad (aga targad) ütlemised tulid tema suust. Umbes nagu "Downton Abbey" kirjutaja andis parimad laused ikka vanaemale.

Lugu ise algab sellest, kui Barcelonas elav Daniel saab 11-aastaseks ja isa viib ta Unustatud Raamatute Surnuaeda. Seal saab poiss endale ühe raamatu valida, mille eest ta kohustub sealt peale hoolt kandma. Daniel valib Julian Caraxi raamatu "Tuule vari". Selgub, et tegemist on kaunis tundmatu kirjaniku ja raamatuga, ning Daniel hakkab Caraxi lugu uurima. 

Kunagi lugesin kellegi arvamust selle kohta, miks inimestele meeldib Neil Gaimani raamatuid lugeda (oli vist Gaiman). Sellepärast, et need tekitavat sama tunnet, mis tekkis lapsena raamatuid lugedes. Selline puhtakujuline vaimustus, mida täiskasvanuna enam naljalt ei koge (misiganes väga mitmel põhjusel). Gaimani osas pole (veel) tundnud,  Zafóni puhul sain aru.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...