Kui mitmel möödunud aastal juba pidasin plaani seda lugeda, panin lugemisbingosse spetsiaalselt välju sisse, kuhu see sobiks, laenutasin korra raamatukogust raamatugi juba, aga näe, ikka oli lugemata.
Nüüd aprillis tekkis ootamatult valmisolek endale mõni raamat osta (olen tavapäraselt üsna väike raamatute ostja, pigem suur laenutaja) ja kirjastus Varrak otsustas samal ajal oma sünnipäeva puhul mingi kuldsarja ilmutada.
Siis soetasingi endale raamatu "Tuule vari". Sest lugematagi teadsin, et see saab mulle meeldima. Olen ühte Zafóni raamatut varem lugenud, see paistis silma haaravuse ja hea miljööloomega, ühtlasi on mitu tuttavat inimest (kelle arvamust ses osas pigem usaldan) kui ühest suust sellele raamatule kiidulaulu laulnud.
Nagu ennegi tõdetud, on teadmine, et midagi head kohe juhtub, üks parimaid teadmisi. Hakkasin otsast lugema tõdesin kiiresti et kuradi kurat, see ongi nii hea, kui nad kõik räägivad. Veel parem, sest ma sain ka nüüd teada.
Võiks jahuda sellest, kuidas see lugu ja need tegelased ja keelekasutus ja huumor ja ajalugu on kõik üks suurepärane kompott. Tõesti on, noh. Loed ja kõik tundub lihtne, mõtled, et ega hea kirjanik olla polegi ju raske- pead lihtsalt sõnadega hästi ümber käima ja juttu oskama vesta ja fantaasia lendu laskma, ehk mõni peatükk kusagilt ajalooraamatust võiks meeles olla.. Mis see siis ära ei ole, onju. Hahaha.
Veel üks asi tegelikult - konks tuleb ruttu sisse visata. See oli "Tuule varjus" meisterlikult tehtud. Esimesed vähemalt paarsada lehekülge ei tahtnud üldse pooleli jätta, raamatu teine pool lasi ehk natuke vabamalt hingata (või oli asi selles, et hakkasid juba natuke aimama, mis värk on).
Tundus, et autor rääkis põhiasju Fermini-nimelise tegelase kaudu. (Oli üks elutark mees.) Tundus, et kõik parimad killud ja muidu vaimukad (aga targad) ütlemised tulid tema suust. Umbes nagu "Downton Abbey" kirjutaja andis parimad laused ikka vanaemale.
Lugu ise algab sellest, kui Barcelonas elav Daniel saab 11-aastaseks ja isa viib ta Unustatud Raamatute Surnuaeda. Seal saab poiss endale ühe raamatu valida, mille eest ta kohustub sealt peale hoolt kandma. Daniel valib Julian Caraxi raamatu "Tuule vari". Selgub, et tegemist on kaunis tundmatu kirjaniku ja raamatuga, ning Daniel hakkab Caraxi lugu uurima.
Kunagi lugesin kellegi arvamust selle kohta, miks inimestele meeldib Neil Gaimani raamatuid lugeda (oli vist Gaiman). Sellepärast, et need tekitavat sama tunnet, mis tekkis lapsena raamatuid lugedes. Selline puhtakujuline vaimustus, mida täiskasvanuna enam naljalt ei koge (misiganes väga mitmel põhjusel). Gaimani osas pole (veel) tundnud, Zafóni puhul sain aru.
Kommentaarid