Otse põhisisu juurde

Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari"


Kui mitmel möödunud aastal juba pidasin plaani seda lugeda, panin lugemisbingosse spetsiaalselt välju sisse, kuhu see sobiks, laenutasin korra raamatukogust raamatugi juba, aga näe, ikka oli lugemata. 

Nüüd aprillis tekkis ootamatult valmisolek endale mõni raamat osta (olen tavapäraselt üsna väike raamatute ostja, pigem suur laenutaja) ja kirjastus Varrak otsustas samal ajal oma sünnipäeva puhul mingi kuldsarja ilmutada. 

Siis soetasingi endale raamatu "Tuule vari". Sest lugematagi teadsin, et see saab mulle meeldima. Olen ühte Zafóni raamatut varem lugenud, see paistis silma haaravuse ja hea miljööloomega, ühtlasi on mitu tuttavat inimest (kelle arvamust ses osas pigem usaldan) kui ühest suust sellele raamatule kiidulaulu laulnud.

Nagu ennegi tõdetud, on teadmine, et midagi head kohe juhtub, üks parimaid teadmisi. Hakkasin otsast lugema tõdesin kiiresti et kuradi kurat, see ongi nii hea, kui nad kõik räägivad. Veel parem, sest ma sain ka nüüd teada.

Võiks jahuda sellest, kuidas see lugu ja need tegelased ja keelekasutus ja huumor ja ajalugu on kõik üks suurepärane kompott. Tõesti on, noh. Loed ja kõik tundub lihtne, mõtled, et ega hea kirjanik olla polegi ju raske- pead lihtsalt sõnadega hästi ümber käima ja juttu oskama vesta ja fantaasia lendu laskma, ehk mõni peatükk kusagilt ajalooraamatust võiks meeles olla.. Mis see siis ära ei ole, onju. Hahaha.

Veel üks asi tegelikult - konks tuleb ruttu sisse visata. See oli "Tuule varjus" meisterlikult tehtud. Esimesed vähemalt paarsada lehekülge ei tahtnud üldse pooleli jätta, raamatu teine pool lasi ehk natuke vabamalt hingata (või oli asi selles, et hakkasid juba natuke aimama, mis värk on). 

Tundus, et autor rääkis põhiasju Fermini-nimelise tegelase kaudu. (Oli üks elutark mees.) Tundus, et kõik parimad killud ja muidu vaimukad (aga targad) ütlemised tulid tema suust. Umbes nagu "Downton Abbey" kirjutaja andis parimad laused ikka vanaemale.

Lugu ise algab sellest, kui Barcelonas elav Daniel saab 11-aastaseks ja isa viib ta Unustatud Raamatute Surnuaeda. Seal saab poiss endale ühe raamatu valida, mille eest ta kohustub sealt peale hoolt kandma. Daniel valib Julian Caraxi raamatu "Tuule vari". Selgub, et tegemist on kaunis tundmatu kirjaniku ja raamatuga, ning Daniel hakkab Caraxi lugu uurima. 

Kunagi lugesin kellegi arvamust selle kohta, miks inimestele meeldib Neil Gaimani raamatuid lugeda (oli vist Gaiman). Sellepärast, et need tekitavat sama tunnet, mis tekkis lapsena raamatuid lugedes. Selline puhtakujuline vaimustus, mida täiskasvanuna enam naljalt ei koge (misiganes väga mitmel põhjusel). Gaimani osas pole (veel) tundnud,  Zafóni puhul sain aru.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...