Otse põhisisu juurde

Lydia Sandgren "Kogutud teosed"

Huvitav nimi romaanile. Aga seletatakse raamatus ilusti ära. Kuna raamat laiub ligi 700 leheküljel, siis tundub, et talle niuke suurejooneline nimi anda oli ka täitsa kohane. 

Peategelasi on kolm (minu meelest): kirjastuse omanik Martin Berg, tema naine teadlane/mõtteloolane Cecilia ja nende sõber kunstnik Gustav. Tegevus toimub 21. sajandil, kus peategelased on ca 50-aastased, aga samal ajal ka minevikus, alates sellest, kui Martin ja Gustav põhikoolis sõpradeks said, kuni selleni, kui Cecilia 15 aastat tagasi ühel päeval kadus.

21. sajandi tegevuses tõstab Cecilia tütar ühe võimaliku niidiotsa peale sattudes oma ema loo taas päevakorda.

  • Sisu
    Palju teemasid, kõik huvitavalt kaetud. See lause, et inimesed on erinevad, on kõige leierdatum üldse, aga jätkuvalt on sel teemal võimalik kirjutada raamatuid, mis ei leierda. Mis sorti elu kellelegi sobib, mis on kellegi prioriteet, kui palju mõjutab inimest see, mis tal on, ja kui palju see, mida tal pole kunagi olnud, kui palju inimene erineb 50-aastasena sellest, kes ta oli 25-aastasena, loomeinimeste rõõmud ja piinad jne jne. Ikka imestan, kuidas sihukesi lugusid välja mõeldakse, usutavalt. 
  • Stiil
    Ladus. Kuigi tegevus toimus nii olevikus kui minevikus, ei hakanud need omavahel segi minema. Ilmselgelt pidi autor ise ka kursis olema kõigi nende filosoofide ja muude vaimuinimestega, kellest raamatus juttu tehti, muidu poleks nii arusaadavalt neist rääkida osanud. Päris lõpu eel oli hea lause:
    Inimesed konstrueerivad lugusid, millega nad suudavad elada.

  • Emotsioonid!
    See pole mystery thriller, ei ole page turner. Kusagil 300. lehekülje juures tuli korra isegi mõte, et kas nüüd rohkem juhtuma ka hakkab. Aga see oli korraks, huvitav oli enne ja ka pärast, lihtsalt sel moel nagu aeglased raamatud seda on.
  • Tegelased
    Kõige tugevam külg ma arvan. Kolm põhitegelast olid nii hästi loodud, et lugejana pidevalt arutlesid nende motiivide ja mõtete üle. Lõpuks kõigest võib-olla päris aru ei saanudki. Või ütleme pigem, et jäi õhku mitmeid variante. Kõrvaltegelased olid ka vägagi huviäratavad. Mingeid asju vihjati nende kohta, mille kohta oleks tahtnud rohkem teada. Ise võis muidugi mõelda.
  • Atmosfäär
    Kui tahaks norida (väga ei taha), siis siin natuke võiks. Halvasti polnud midagi. Aastakümnete tagune Göteborg, 21. sajandi Göteborg, vahepeal Pariis ja Berliin eri aegadel. Lihtsalt tegelased olid taustast nii palju olulisemad, et päris kindlat ettekujutust ei tekkinud selle kohta, mis tunne oleks näiteks 1970ndate Göteborgis elada olnud vms.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte sel moel, et midagi guugeldama oleks läinud. Aga. Väga palju tekkis mõtteid raamatu üldiste teemade kohta - inimtüüpide erinevused jms. Pluss teooriad selle kohta, mis raamatus edasi selgub ja saab. 
  • Lõpp
    Sobis kõik, mis viimase ca 100 lehekülje jooksul juhtus. Siin läks juba ka kaunis pingeliseks. Päris-päris lõpp oli edasimõtlemisvõimalusi pakkuv. 
  • Kestev mõju
    Juba viimast paarisada lehekülge lugedes mõtlesin, et tahaks nüüd eestpoolt uuesti lugema hakata, et oskaks mõne tegelase tegevusi ja ütlemisi teistmoodi tähele panna. 
  • Sisuväline
    Kõvad kaaned, normaalse suurusega kiri, hea tõlge, kirjavigu polnud. Haruldane lihtsalt!

Tuli päris pikk kiidulaul nüüd : )



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...