Otse põhisisu juurde

Lydia Sandgren "Kogutud teosed"

Huvitav nimi romaanile. Aga seletatakse raamatus ilusti ära. Kuna raamat laiub ligi 700 leheküljel, siis tundub, et talle niuke suurejooneline nimi anda oli ka täitsa kohane. 

Peategelasi on kolm (minu meelest): kirjastuse omanik Martin Berg, tema naine teadlane/mõtteloolane Cecilia ja nende sõber kunstnik Gustav. Tegevus toimub 21. sajandil, kus peategelased on ca 50-aastased, aga samal ajal ka minevikus, alates sellest, kui Martin ja Gustav põhikoolis sõpradeks said, kuni selleni, kui Cecilia 15 aastat tagasi ühel päeval kadus.

21. sajandi tegevuses tõstab Cecilia tütar ühe võimaliku niidiotsa peale sattudes oma ema loo taas päevakorda.

  • Sisu
    Palju teemasid, kõik huvitavalt kaetud. See lause, et inimesed on erinevad, on kõige leierdatum üldse, aga jätkuvalt on sel teemal võimalik kirjutada raamatuid, mis ei leierda. Mis sorti elu kellelegi sobib, mis on kellegi prioriteet, kui palju mõjutab inimest see, mis tal on, ja kui palju see, mida tal pole kunagi olnud, kui palju inimene erineb 50-aastasena sellest, kes ta oli 25-aastasena, loomeinimeste rõõmud ja piinad jne jne. Ikka imestan, kuidas sihukesi lugusid välja mõeldakse, usutavalt. 
  • Stiil
    Ladus. Kuigi tegevus toimus nii olevikus kui minevikus, ei hakanud need omavahel segi minema. Ilmselgelt pidi autor ise ka kursis olema kõigi nende filosoofide ja muude vaimuinimestega, kellest raamatus juttu tehti, muidu poleks nii arusaadavalt neist rääkida osanud. Päris lõpu eel oli hea lause:
    Inimesed konstrueerivad lugusid, millega nad suudavad elada.

  • Emotsioonid!
    See pole mystery thriller, ei ole page turner. Kusagil 300. lehekülje juures tuli korra isegi mõte, et kas nüüd rohkem juhtuma ka hakkab. Aga see oli korraks, huvitav oli enne ja ka pärast, lihtsalt sel moel nagu aeglased raamatud seda on.
  • Tegelased
    Kõige tugevam külg ma arvan. Kolm põhitegelast olid nii hästi loodud, et lugejana pidevalt arutlesid nende motiivide ja mõtete üle. Lõpuks kõigest võib-olla päris aru ei saanudki. Või ütleme pigem, et jäi õhku mitmeid variante. Kõrvaltegelased olid ka vägagi huviäratavad. Mingeid asju vihjati nende kohta, mille kohta oleks tahtnud rohkem teada. Ise võis muidugi mõelda.
  • Atmosfäär
    Kui tahaks norida (väga ei taha), siis siin natuke võiks. Halvasti polnud midagi. Aastakümnete tagune Göteborg, 21. sajandi Göteborg, vahepeal Pariis ja Berliin eri aegadel. Lihtsalt tegelased olid taustast nii palju olulisemad, et päris kindlat ettekujutust ei tekkinud selle kohta, mis tunne oleks näiteks 1970ndate Göteborgis elada olnud vms.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte sel moel, et midagi guugeldama oleks läinud. Aga. Väga palju tekkis mõtteid raamatu üldiste teemade kohta - inimtüüpide erinevused jms. Pluss teooriad selle kohta, mis raamatus edasi selgub ja saab. 
  • Lõpp
    Sobis kõik, mis viimase ca 100 lehekülje jooksul juhtus. Siin läks juba ka kaunis pingeliseks. Päris-päris lõpp oli edasimõtlemisvõimalusi pakkuv. 
  • Kestev mõju
    Juba viimast paarisada lehekülge lugedes mõtlesin, et tahaks nüüd eestpoolt uuesti lugema hakata, et oskaks mõne tegelase tegevusi ja ütlemisi teistmoodi tähele panna. 
  • Sisuväline
    Kõvad kaaned, normaalse suurusega kiri, hea tõlge, kirjavigu polnud. Haruldane lihtsalt!

Tuli päris pikk kiidulaul nüüd : )



Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...