Otse põhisisu juurde

Lydia Sandgren "Kogutud teosed"

Huvitav nimi romaanile. Aga seletatakse raamatus ilusti ära. Kuna raamat laiub ligi 700 leheküljel, siis tundub, et talle niuke suurejooneline nimi anda oli ka täitsa kohane. 

Peategelasi on kolm (minu meelest): kirjastuse omanik Martin Berg, tema naine teadlane/mõtteloolane Cecilia ja nende sõber kunstnik Gustav. Tegevus toimub 21. sajandil, kus peategelased on ca 50-aastased, aga samal ajal ka minevikus, alates sellest, kui Martin ja Gustav põhikoolis sõpradeks said, kuni selleni, kui Cecilia 15 aastat tagasi ühel päeval kadus.

21. sajandi tegevuses tõstab Cecilia tütar ühe võimaliku niidiotsa peale sattudes oma ema loo taas päevakorda.

  • Sisu
    Palju teemasid, kõik huvitavalt kaetud. See lause, et inimesed on erinevad, on kõige leierdatum üldse, aga jätkuvalt on sel teemal võimalik kirjutada raamatuid, mis ei leierda. Mis sorti elu kellelegi sobib, mis on kellegi prioriteet, kui palju mõjutab inimest see, mis tal on, ja kui palju see, mida tal pole kunagi olnud, kui palju inimene erineb 50-aastasena sellest, kes ta oli 25-aastasena, loomeinimeste rõõmud ja piinad jne jne. Ikka imestan, kuidas sihukesi lugusid välja mõeldakse, usutavalt. 
  • Stiil
    Ladus. Kuigi tegevus toimus nii olevikus kui minevikus, ei hakanud need omavahel segi minema. Ilmselgelt pidi autor ise ka kursis olema kõigi nende filosoofide ja muude vaimuinimestega, kellest raamatus juttu tehti, muidu poleks nii arusaadavalt neist rääkida osanud. Päris lõpu eel oli hea lause:
    Inimesed konstrueerivad lugusid, millega nad suudavad elada.

  • Emotsioonid!
    See pole mystery thriller, ei ole page turner. Kusagil 300. lehekülje juures tuli korra isegi mõte, et kas nüüd rohkem juhtuma ka hakkab. Aga see oli korraks, huvitav oli enne ja ka pärast, lihtsalt sel moel nagu aeglased raamatud seda on.
  • Tegelased
    Kõige tugevam külg ma arvan. Kolm põhitegelast olid nii hästi loodud, et lugejana pidevalt arutlesid nende motiivide ja mõtete üle. Lõpuks kõigest võib-olla päris aru ei saanudki. Või ütleme pigem, et jäi õhku mitmeid variante. Kõrvaltegelased olid ka vägagi huviäratavad. Mingeid asju vihjati nende kohta, mille kohta oleks tahtnud rohkem teada. Ise võis muidugi mõelda.
  • Atmosfäär
    Kui tahaks norida (väga ei taha), siis siin natuke võiks. Halvasti polnud midagi. Aastakümnete tagune Göteborg, 21. sajandi Göteborg, vahepeal Pariis ja Berliin eri aegadel. Lihtsalt tegelased olid taustast nii palju olulisemad, et päris kindlat ettekujutust ei tekkinud selle kohta, mis tunne oleks näiteks 1970ndate Göteborgis elada olnud vms.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte sel moel, et midagi guugeldama oleks läinud. Aga. Väga palju tekkis mõtteid raamatu üldiste teemade kohta - inimtüüpide erinevused jms. Pluss teooriad selle kohta, mis raamatus edasi selgub ja saab. 
  • Lõpp
    Sobis kõik, mis viimase ca 100 lehekülje jooksul juhtus. Siin läks juba ka kaunis pingeliseks. Päris-päris lõpp oli edasimõtlemisvõimalusi pakkuv. 
  • Kestev mõju
    Juba viimast paarisada lehekülge lugedes mõtlesin, et tahaks nüüd eestpoolt uuesti lugema hakata, et oskaks mõne tegelase tegevusi ja ütlemisi teistmoodi tähele panna. 
  • Sisuväline
    Kõvad kaaned, normaalse suurusega kiri, hea tõlge, kirjavigu polnud. Haruldane lihtsalt!

Tuli päris pikk kiidulaul nüüd : )



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...