Otse põhisisu juurde

Amor Towles "Härrasmees Moskvas"

 


1922. aastal mõistab NKVD Aleksander Rostovi Moskva Metropoli hotelli koduaresti. Ametlikult seetõttu, et Rostov ühe luuletuse kirjutas, tegelikult seetõttu, et ta on aadlipäritolu, nn endine inimene. Rostov on selleks hetkeks Metropolis juba mõne aasta elanud, aga nüüd tema elukorraldus muutub. Sellegipoolest saab härrasmees hakkama, kohaneb olukorraga vastavalt selle muutumisele. Ja olukord tõesti tema sealoleku ajal muutub, sest maailm väljaspool hotelli muutub (1920ndate Nõukogude Liit erineb 1930ndate ja 1940ndate omast jne).

  • Sisu
    Idee väga hea. Need lood, mis kusagil hotellis aset leiavad, mind enamasti tõmbavad. Mõne asja osas tekkis küsimus, kuidas see nii sai olla, aga kogu lugu meeldis piisavalt palju, et ses osas silm kinni pigistada. Raamatu teine pool, kui hakati ajas suuremaid hüppeid tegema, oli ka väga hea, aga esimene ots oli parem.
  • Stiil
    Tahaks enamgi anda kui ühe tärni. Vaimukas ja muhe ja lennukas. Kuigi ameeriklase kirjutatud originaalis ingliskeelne raamat, imbus just stiili kaudu sisse niukest hea vanakooli vene romaani tunnet.
  • Emotsioonid!
    Esimest poolt lugedes olin kohe päris elevil, hiljem natuke tunded jahtusid (aga ei kadunud!)
  • Tegelased
    Silmapaistev härrasmees ise, aga ka värvikas muude tegelinskite galerii. Väikestes kõrvalrollides olid ka mõned ajaloolised isikud. Kuna tegevusaeg oli pikk, sai jälgida tegelaste (tihti olude sunnil) muutumist, liikumist ametiredelil jms. Ei olnud selline raamat, kus tegelaste olemust otsesõnu arutatud oleks, pigem pidi nende tegude ja sõnade põhjal ise järeldused tegema. 
  • Atmosfäär
    Metropoli hotell asukohana oli nõnda kirjeldatud, et kujutluspildid tekkisid.
  • Mõtete ärgitamine
    Pisut, mis (Nõukogude Liidu) ajalukku puutub, aga muidu mitte väga.
  • Lõpp
    Üllatas küll. Ju ma polnud peategelast veel piisavalt hästi tundma õppinud selleks hetkeks. Järele mõeldes oli kõik loogiline.
  • Kestev mõju
    Täitsa usun võimalusse, et see raamat peab ajahambale vastu. 
  • Sisuväline
    Peaasjalikult hakkas silma hea tõlge. (Aga seda ootasin juba ette.) Selle punkti alla sobib ehk ka teave, et "Härrasmees Moskvas" tehakse seriaaliks. Peaosa mängib Ewan McGregor.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...
Postita kommentaar
Loe edasi »