Otse põhisisu juurde

Amor Towles "Härrasmees Moskvas"

 


1922. aastal mõistab NKVD Aleksander Rostovi Moskva Metropoli hotelli koduaresti. Ametlikult seetõttu, et Rostov ühe luuletuse kirjutas, tegelikult seetõttu, et ta on aadlipäritolu, nn endine inimene. Rostov on selleks hetkeks Metropolis juba mõne aasta elanud, aga nüüd tema elukorraldus muutub. Sellegipoolest saab härrasmees hakkama, kohaneb olukorraga vastavalt selle muutumisele. Ja olukord tõesti tema sealoleku ajal muutub, sest maailm väljaspool hotelli muutub (1920ndate Nõukogude Liit erineb 1930ndate ja 1940ndate omast jne).

  • Sisu
    Idee väga hea. Need lood, mis kusagil hotellis aset leiavad, mind enamasti tõmbavad. Mõne asja osas tekkis küsimus, kuidas see nii sai olla, aga kogu lugu meeldis piisavalt palju, et ses osas silm kinni pigistada. Raamatu teine pool, kui hakati ajas suuremaid hüppeid tegema, oli ka väga hea, aga esimene ots oli parem.
  • Stiil
    Tahaks enamgi anda kui ühe tärni. Vaimukas ja muhe ja lennukas. Kuigi ameeriklase kirjutatud originaalis ingliskeelne raamat, imbus just stiili kaudu sisse niukest hea vanakooli vene romaani tunnet.
  • Emotsioonid!
    Esimest poolt lugedes olin kohe päris elevil, hiljem natuke tunded jahtusid (aga ei kadunud!)
  • Tegelased
    Silmapaistev härrasmees ise, aga ka värvikas muude tegelinskite galerii. Väikestes kõrvalrollides olid ka mõned ajaloolised isikud. Kuna tegevusaeg oli pikk, sai jälgida tegelaste (tihti olude sunnil) muutumist, liikumist ametiredelil jms. Ei olnud selline raamat, kus tegelaste olemust otsesõnu arutatud oleks, pigem pidi nende tegude ja sõnade põhjal ise järeldused tegema. 
  • Atmosfäär
    Metropoli hotell asukohana oli nõnda kirjeldatud, et kujutluspildid tekkisid.
  • Mõtete ärgitamine
    Pisut, mis (Nõukogude Liidu) ajalukku puutub, aga muidu mitte väga.
  • Lõpp
    Üllatas küll. Ju ma polnud peategelast veel piisavalt hästi tundma õppinud selleks hetkeks. Järele mõeldes oli kõik loogiline.
  • Kestev mõju
    Täitsa usun võimalusse, et see raamat peab ajahambale vastu. 
  • Sisuväline
    Peaasjalikult hakkas silma hea tõlge. (Aga seda ootasin juba ette.) Selle punkti alla sobib ehk ka teave, et "Härrasmees Moskvas" tehakse seriaaliks. Peaosa mängib Ewan McGregor.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »