Otse põhisisu juurde

Amor Towles "Härrasmees Moskvas"

 


1922. aastal mõistab NKVD Aleksander Rostovi Moskva Metropoli hotelli koduaresti. Ametlikult seetõttu, et Rostov ühe luuletuse kirjutas, tegelikult seetõttu, et ta on aadlipäritolu, nn endine inimene. Rostov on selleks hetkeks Metropolis juba mõne aasta elanud, aga nüüd tema elukorraldus muutub. Sellegipoolest saab härrasmees hakkama, kohaneb olukorraga vastavalt selle muutumisele. Ja olukord tõesti tema sealoleku ajal muutub, sest maailm väljaspool hotelli muutub (1920ndate Nõukogude Liit erineb 1930ndate ja 1940ndate omast jne).

  • Sisu
    Idee väga hea. Need lood, mis kusagil hotellis aset leiavad, mind enamasti tõmbavad. Mõne asja osas tekkis küsimus, kuidas see nii sai olla, aga kogu lugu meeldis piisavalt palju, et ses osas silm kinni pigistada. Raamatu teine pool, kui hakati ajas suuremaid hüppeid tegema, oli ka väga hea, aga esimene ots oli parem.
  • Stiil
    Tahaks enamgi anda kui ühe tärni. Vaimukas ja muhe ja lennukas. Kuigi ameeriklase kirjutatud originaalis ingliskeelne raamat, imbus just stiili kaudu sisse niukest hea vanakooli vene romaani tunnet.
  • Emotsioonid!
    Esimest poolt lugedes olin kohe päris elevil, hiljem natuke tunded jahtusid (aga ei kadunud!)
  • Tegelased
    Silmapaistev härrasmees ise, aga ka värvikas muude tegelinskite galerii. Väikestes kõrvalrollides olid ka mõned ajaloolised isikud. Kuna tegevusaeg oli pikk, sai jälgida tegelaste (tihti olude sunnil) muutumist, liikumist ametiredelil jms. Ei olnud selline raamat, kus tegelaste olemust otsesõnu arutatud oleks, pigem pidi nende tegude ja sõnade põhjal ise järeldused tegema. 
  • Atmosfäär
    Metropoli hotell asukohana oli nõnda kirjeldatud, et kujutluspildid tekkisid.
  • Mõtete ärgitamine
    Pisut, mis (Nõukogude Liidu) ajalukku puutub, aga muidu mitte väga.
  • Lõpp
    Üllatas küll. Ju ma polnud peategelast veel piisavalt hästi tundma õppinud selleks hetkeks. Järele mõeldes oli kõik loogiline.
  • Kestev mõju
    Täitsa usun võimalusse, et see raamat peab ajahambale vastu. 
  • Sisuväline
    Peaasjalikult hakkas silma hea tõlge. (Aga seda ootasin juba ette.) Selle punkti alla sobib ehk ka teave, et "Härrasmees Moskvas" tehakse seriaaliks. Peaosa mängib Ewan McGregor.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...
Postita kommentaar
Loe edasi »