Otse põhisisu juurde

Peedu Saar "Mailased"


Oh! See on vähemalt kõige toredam raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Õhkamisväärilist raamatut on tänasele minule päris keeruline kirjutada, aga "Mailased" on üks selline. 

On kirja pandud lood ja jutustatud lood. See raamat, nagu lugedes kiiresti selgub, on jutustatud lugu, ja millise õhinaga jutustatud! (Paneb minugi hüüumärke kasutama.) Tekstis on suur hingejõud ja hellus, nagu Peeter Sauter raamatu tagakaanel ütleb. Ütleb ka, et tegu on impressionistliku vinjetiga. Hästi kirjeldatud, poleks osanud paremini sõnastada. 

Peategelane (meesterahvas, mitte enam päris verinoor, kohati pisut nipernaadilik) meenutab ühest küljest oma keskkooliaega, teisalt õhkab tütarlapse järele, kellega mõni aeg tagasi kohtunud on. Tütarlaps on Veronica (ei tea, kas tema pärisnimi), mailasepreili. Lillega võrdlemine tuleb lihtsalt, sest peategelane on kroonik, lillede ja liblikate (lillede!) kroonik. Kõik saab üles märgitud.

Tegevus toimub T linnas. Kui oled selles linnas vähegi aega veetnud või suisa elanud, tunned ta ära, kohe kergesti. Mitte ainult otseste kohakirjelduste vaid ka meeleolu järgi. Ja eks tekigi küsimus, kas romantika on siin rohkem mailasepreili suunal või on T linn see põhiline objekt. Jäävam vist küll. 

Raamat on meeldivalt suures kirjas trükitud ja piisavalt õhuke, et korraga läbi lugeda, kestev muhelus näol. Tahaks öelda, nagu Ilge "Maleva" filmis Urule ütles, et jutusta veel, sa räägid nii ilusti vms.

Lühidalt: mul on emotsioonid selle raamatuga seoses. 

Taimede keskel, olen tähele pannud, kiputakse kergesti naeratama. Ja näib, kõige tavalisem põhjus, kõige tavalisem naeratamise põhjus on ülevoolava ja liiase ilu ning kohmetuks tegeva igavuse veider koosmõju. Ilu ja igavus, mida selle nii teist laadi, arusaamatu, liikumatu elu keskel tuntakse.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...