Otse põhisisu juurde

Annette Bjergfeldt "Palermovej ülemlaul"

Panen sedakorda raamatu tagakaanelt kirjelduse siia.

Kui Estheri vanaisa 1921. aastal Palermovejle maja ostab, ihkab ta endale kodu täis ooperit, boheemlasi ja armastust, mis oleks niisama joovastav nagu kuningas Saalomoni ülemlaulus. Aga tema väljavalitu, venelanna Varinka, käiks palju parema meelega koerte võiduajamisel kihla vedamas.

Kirglik unistus kunstnikuelust jääb suguvõssa kummitama. Iseäranis heitlevad taevakõrguste ootustega Esther ja tema kaksikõde Olga.

„Palermovej ülemlaul” on perekonnasaaga kolmest põlvkonnast, kelle juured ulatuvad Kopenhaageni luksusvillast sügavale Sankt-Peterburgi tsirkusesse ning oksad sirutuvad Pariisi ooperimajja. See on värvikas lugu sajandi armastuse püüdmisest. Sellest, kuidas suurelt kaotada ja kõigele veel kord uus võimalus anda.

  • Sisu
    Ühest küljest on oluline, mis juhtus, teisest küljest pole ka nii oluline. On selline ülevaatelugu 400 leheküljel. Lendab ühe asja juurest teise juurde. 
  • Stiil


    Kõige parem osa. Tahaks mitu tärni anda. Särav ja vaimukas (mitte naljakas, nagu kaanel öeldakse). Osav keelekasutus eputavaks muutumata. Pildus pärleid. 
  • Emotsioonid
    Polnud tegevusse sisse elamise raamat. Pigem hõljumine atmosfääris ja stiilis. Aga üldiselt see raamat väga rõõmustas mind. 
  • Tegelased
    Värvikalt kirjeldatud kunstnikuhinged, boheemlased, armastuseotsijad (ja mitte lihtsalt armastuse, vaid sajandi armastuse!). Keegi arvustaja ütles tabavalt, et tegelased on suuremad kui elu. (Ahaa, ajakiri Livres Hebdo oli see.)
  • Atmosfäär
    Põhimõtteliselt oli oluline küll, eriti Palermovejl (tänav) asunud maja. Oli nagu atmosfääriromaan ka, mitte vaid loo rääkimine. Atmosfäär ja tegelased panid soovima, et raamatus oleks illustratsioonid. Seda enam, et loo jutustaja oli kunstnik. Võiksid olla sihukesed Dixiti mängu moodi fantaasiarikkad ja natuke lambikad pildid. 
  • Mõtete ärgitamine
    Pigem ei, niisama hõljusid looga kaasa.
  • Lõpp
    Meeldis, kuigi ehk natuke lihtsustatud. Pluss just enne lõppu juhtus asju, mille puhul polnud päris kindel, kas neid tegevusse vaja oli.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks mõnevõrra on, sest jääb meelde, et oli lahedate väljendite ja keelega raamat.
  • Sisuväline
    Kuivõrd sain eesti keeles lugedes aru, et see on väga vahvas stiilis kirjutatud, pidi tõlge hea olema. Jõehobuga esikaas tingimata minu maitse pole, aga meeldib, et raamat on igas keeles sama kaanekujundusega välja antud. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...