Otse põhisisu juurde

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne). 

Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus. 


Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa). 

See on hea raamat kogu oma karakteriloome ja teatud sorti maailma kirjeldamisega. Ja kuigi lugenuna hakkad aru saama, mida kaanel mõeldud on, siis ma seda ilusaks ikka pole pidama hakanud. Ehk on ka liiga minimalistlik?


Ostsingi täishinnaga, siis kui see Varraku miskisugune kuldväljaanne oli suht uus. "Tuule varju" eelnevalt lugenud polnud. Õnneks polnud halb raamat, ei pidanud ostmist kahetsema.


Sünge armulugu. Minu soovitus on kohe algusest peale hakata endale tegelastest skeemi joonistama - kes kellega kuidas sugulane, kes kelle teenija jne, muidu võib jälgimine keeruliseks minna. 


Mõnevõrra kurb tõde on see, et ingliskeelne pehmekaaneline raamat võib olla eestikeelsest kõvakaanelisest kolm korda odavam (ja pehmekaanelisest 2 korda). Selle raamatu puhul on pealkirja ja kaanepildi järgi üsna selge, milline on sisu. Ja kui tol hetkel tahadki seda sisu siis miks mitte. Praegu loen seda raamatut.


Olin kusagil algklassides ja haige parajasti. Raamat oli raamatukogust võetud, aga ei mäleta, kas niisama või oli koolis vaja lugeda. Igal juhul mulle hirmsasti meeldis see lugu. Praegu ka vaatan selle filmi alati ära, kui kusagilt tulema juhtub.

Kirjastus Fabian on selle väljaandja. Vähemalt tundub nime põhjal Mihkel Muti enda kirjastus? Aga linnadest kirjutatakse jätkuvalt - nüüd on Tauno Vahter Tallinna lõhnadest raamatu kirjutanud. 

Kusagil selle raamatu uusväljaande juures kirjeldati seda kui ajatut armastusjutustuste kogumikku. Mina sealt küll armastust ei leidnud, rohkem oli naiste nillimist, käperdamist ja muud samal teemal eskaleeruvalt ebameeldivat. Eks armastus olegi muidugi üks raskemini defineeritavaid mõisteid. Väidetavalt. (Pole kindel, kas nõustun.)


Pole kindel, millist formaati siin silmas on peetud. Kui füüsilist, siis olen konservatiiv - parim raamat on neljakandiline, kõvakaaneline ja korralikult köidetud raamat. Kui läheneda sisuformaatide kaudu, siis "Daisy Jones & The Six" pakkus kogu raamatut intervjuude formaadis.


Vahel tuleb meelde ja jälle mõtlen kui lahe tegelane oli Kunskmoor ja millised kuldsed laused tema suust tulid. Siin võiks olla ka Arabella või naisliini pidi edasi võttes ka Piret Raua "Keedetud hirvede aeg" või "Verihurmade aed".

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...