Otse põhisisu juurde

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"


Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie.

Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni. 

Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juurde, mida taanlased (jõulude ajal) söövad ja millised vaatamisväärsused Kopenhaagenis asuvad. Nõnda et kui ka polnud tellimusraamat, siis turismitalitus kindlasti ei kurvasta selle olemasolu pärast. Goodreadsi kommentaariumis võib juba mitut kommentaari lugeda, kuidas nüüd on suur tahtmine detsembris Kopenhaagenisse minna.

Mulle ka ju üldiselt meeldib, kui ilukirjandus mingit linna, riiki või kultuuri üldisemalt tutvustab, aga siin oli sellega liiale mindud. Lisaks oli kõik justkui liiga lahti seletatud. Võinuks ju mõne koha jätta, kus lugeja saanuks ise guugeldada, milline see küpsis oli, mida peategelane parajasti sõi. 

Kui püüda positiivse poole pealt vaadata, siis ehk kogu see Taani tutvustamine ses mõttes sobis, et peategelane Anna oli ametilt reisiajakirjanik. 

Lisaks igasugusele kirjeldamisele käis Kopenhaageni kohta korduvalt läbi jutt, et see on niiii väike linn. 600 000 inimest, põhimõtteliselt kõik tunnevad kõiki. Eks oleneb, millega võrrelda (ja raamatus oli võrdlusaluseks ilmselt London), aga ennast pani natuke muigama.

Mitu lõiku hiljem jõuan lõpuks tegelasteni ka. Peategelane Anna tundus pigem üheplaaniline. Tema elu suur probleem oli üleskasvamine emaga, kes kogu aeg ühest kohast teise rändas, sealhulgas vahetas asukohta ka siis, kui mingi probleem tekkis. Loomulikult kaldus ka täiskasvanud Anna probleemide tekkides minema tõmbama. Ei vaidle vastu, et pärandatavad käitumismustrid on vägagi teema, aga Anna puhul nagu... suurt muud polnudki? Pole kindel, kes ta veel oli. Kui inimene on 30+ vana, siis ju mõned kogemused võiks juba olla, mis teda veel on kujundanud.

Meespool Jamie esindas selgelt Anna vastandit ehk lahendusele orienteeritud tüüpi. Ära lahendamisele orienteeritud oleks ehk täpsem öelda.

Anna eksmees Carl ja ekssõbranna Maiken olid justkui sama lauaga löödud - mõlemad süüdistasid ühes tekkinud probleemis ainult Annat ega näinud enda silmas palgipoegagi. Mulle tundus uskumatu. Tõesti sellised inimesed?

Siiski oli tegemist kaasaelamist võimaldava raamatuga. Rohkemat temalt ette ei oodanudki. Ootus täidetud. Romance trope'idest oli võltssuhe.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eurovisiooniväljakutse : III osa

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...