Tiffy ja Leon elavad samas korteris, aga ei tee seda samal ajal. Üks töötab päevasel ajal ja on õhtuti kodus, teine töötab õhtuti/öösiti ja on päeval kodus. Nad ei peaks seega kunagi kohtuma, aga pole vast suurem üllatus, et kohtuvad küll. Enne kohtumist suhtlevad paberilipikute kaudu korteris.
Niuke tubli ajaviitekirjandus. Sisu oli, huvitav oli, piisavalt vaimukas keelekasutus oli, lihtne lugeda ka oli. Nagu varemgi öeldud, on Varraku ajaviiteromaani skaala väga lai. Kui suvel kirjutasin siin "Flanagansi naistest", mis on seal kehvemas otsas ja kas üldse ilmutamist vääris, siis "Korterikaaslane" on jällegi paremate palade otsas.
Jube palju on selliseid raamatuid, kus kellelgi on mingi halb kogemus ja siis tükk aega ei saada sellest üle, kuni saabub mingi üks dramaatiline hetk, kus öeldakse et olgu sellel nüüd lõpp ja ongi, nipsti, kõik korras. No ei ole ju usutav.
Siin oli naispeategelasel olnud üsna vastik elukaaslane, kellest ta ei suutnud tükk aega lahku minna. Lõpuks ikkagi läks. Mis siis edasi sai, kuidas ta kogu asja lahendas ja samm-sammult tervenes, ongi suuresti raamatu sisu. Peategelase arengu usutav järkjärguline kirjeldamine on mu meelest autori tugevaim külg.
Väga meeldis, et kordagi ei mõelnud, mis keelest see lugu tõlgitud on. Tähendab. Mõtlesin küll, aga kusagil poole raamatu peal niimoodi et oota, see on ju originaalis inglise keeles, kes oleks arvanud. Tõlkija oligi tõlkinud ja täitsa eestikeelseid väljendeid kasutanud, mitte otsetõlke peal liugu lasknud.
Humoorikas, kuidas mulle järjepanu satuvad ette raamatud, kus peategelase sõprade hulgas on advokaat. Ja siis kulub mõnel tegelasel alati raamatu jooksul õigusabi ära. Kui hõlbus! Ja kui naljakas.
Kommentaarid
Postita kommentaar