Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2022

 Ühe lausega igaühest. Sulgudes saadud koht.

1. Tšehhi (22.)
Vist isegi ok laul, aga meelde see ei jää.

2. Rumeenia (18.)
Tõsine Eurovisioon läikivate riiete, uhke tantsu ja korduvate fraasidega (bebebe-bebebe, llamame-llamame)

3. Portugal (9.)
Meeldivalt vaikne lugu, mida võiks isegi kusagil pimedas toas ringis istudes laulda.

4. Soome (21.)
Õhupall meeldib, vihmakuuest ja kummikutest ei saa aru, kunstilise eesmärgita enesepaljastamisest ka mitte.

5. Šveits (17.)
Liiga lihtne vist, ei mängi välja.

6. Prantsusmaa (24.)
Kas Prantsusmaal on kunagi enne olnud folkoorisugemetega laul? Tervitan seda initsiatiivi.

7. Norra (10.)
Värskendav näha Eurovisioonil ka sellist sõnumit (tavapärase suuresõnalisuse kõrval).

8. Armeenia (20.)
Lavakujundus tundub paberit raiskav.

9. Itaalia (6.)
Kaks meest pole just tihti esinev laulukooslus. Kaunis meloodia (Itaalia ju) ja publik üürgas kaasa.

10. Hispaania (3.)
Doom-doom, boom-boom, zoom-zoom. Eurovisioonil levinud laulutüüp, mis jätab mind külmaks.

11. Holland (11.)
Millal viimati Hollandil hollandikeelne laul oli? (2010, ütleb Wiki)

12. Ukraina (1.)
Kuidas räpimees selle mütsi alt välja näeb? Kahe äärmise mehe kostüümid tuletavad natuke Leopoldi meelde. Taas tervitan rahvalaulu initsiatiivi. (Aga Ukraina eelmise aasta laul oli nii täiuslik, et seda ületada ei saagi vist.)

13. Saksamaa (25.)
Pole halvim Saksamaa viimaste aastate eurolugudest, aga siiski kõlab nagu midagi sellist, mis kunagi ammu VIVA pealt tuli.

14. Leedu (14.)
Kui mitu korda olen seda lugu kuulnud ja seni ei saa aru, kas see mulle meeldib. Mõjub vanamoodsalt ja ma pole kindel, kas heas mõttes.

15. Aserbaidžan (16.)
Õnnetu mees ballaadiga ei tõota head.

16. Belgia (19.)
The 90s called, they want their boyband back.

17. Kreeka (8.)
Meeldivad lavakujunduses katkised toolid ja laulja jumalannakleit. Laul ka kena.

18. Island (23.)
Nii rahulik, et sõnad sulasid kokku ja ma ei teagi, mis keeles laul oli. Islandi?

19. Moldova (7.)
Tahaks olla sellel peol, kus see bänd mängib. Bändimehed ütlesid, et nad ei taha võita, vaid inimesi rõõmustada. Mind rõõmustas selle etteaste vaatamine/nägemine/kuulmine väga. Laulu nimi on "Rongike", kui armas. Marko ütles nende kohta punkbänd. 

20. Rootsi (4.)
Täitsa lahedalt dramaatiline. Lauljal viskab Dolly Partonit sisse.

21. Austraalia (15.)
DRAAAAAMA

22. Suurbritannia (2.)
Vahva kosmoseteemaline kombinesoon. Laul on ka vahva.

23. Poola (12.)
Mees õnnetu ballaadiga, vahepeal nagu "Arcade". 

24. Serbia (5.)
Läbimõeldud etendus, atraktiivne laulja, meeldejääv päevakajaline lööklause, lihtne käeliigutus. See on moodne kunst.

25. Eesti (13.)
Inimtüüp, keda Stefan esindab, tuleks kaitse alla võtta, neid pole palju.


Ei olnud hea aasta. Eelmisel aastal oli vähemalt 5 laulu, mis olid päriselt head laulud, sel aastal polnud ühtegi, mida veel hiljem kuulata viitsiks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...