Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2022

 Ühe lausega igaühest. Sulgudes saadud koht.

1. Tšehhi (22.)
Vist isegi ok laul, aga meelde see ei jää.

2. Rumeenia (18.)
Tõsine Eurovisioon läikivate riiete, uhke tantsu ja korduvate fraasidega (bebebe-bebebe, llamame-llamame)

3. Portugal (9.)
Meeldivalt vaikne lugu, mida võiks isegi kusagil pimedas toas ringis istudes laulda.

4. Soome (21.)
Õhupall meeldib, vihmakuuest ja kummikutest ei saa aru, kunstilise eesmärgita enesepaljastamisest ka mitte.

5. Šveits (17.)
Liiga lihtne vist, ei mängi välja.

6. Prantsusmaa (24.)
Kas Prantsusmaal on kunagi enne olnud folkoorisugemetega laul? Tervitan seda initsiatiivi.

7. Norra (10.)
Värskendav näha Eurovisioonil ka sellist sõnumit (tavapärase suuresõnalisuse kõrval).

8. Armeenia (20.)
Lavakujundus tundub paberit raiskav.

9. Itaalia (6.)
Kaks meest pole just tihti esinev laulukooslus. Kaunis meloodia (Itaalia ju) ja publik üürgas kaasa.

10. Hispaania (3.)
Doom-doom, boom-boom, zoom-zoom. Eurovisioonil levinud laulutüüp, mis jätab mind külmaks.

11. Holland (11.)
Millal viimati Hollandil hollandikeelne laul oli? (2010, ütleb Wiki)

12. Ukraina (1.)
Kuidas räpimees selle mütsi alt välja näeb? Kahe äärmise mehe kostüümid tuletavad natuke Leopoldi meelde. Taas tervitan rahvalaulu initsiatiivi. (Aga Ukraina eelmise aasta laul oli nii täiuslik, et seda ületada ei saagi vist.)

13. Saksamaa (25.)
Pole halvim Saksamaa viimaste aastate eurolugudest, aga siiski kõlab nagu midagi sellist, mis kunagi ammu VIVA pealt tuli.

14. Leedu (14.)
Kui mitu korda olen seda lugu kuulnud ja seni ei saa aru, kas see mulle meeldib. Mõjub vanamoodsalt ja ma pole kindel, kas heas mõttes.

15. Aserbaidžan (16.)
Õnnetu mees ballaadiga ei tõota head.

16. Belgia (19.)
The 90s called, they want their boyband back.

17. Kreeka (8.)
Meeldivad lavakujunduses katkised toolid ja laulja jumalannakleit. Laul ka kena.

18. Island (23.)
Nii rahulik, et sõnad sulasid kokku ja ma ei teagi, mis keeles laul oli. Islandi?

19. Moldova (7.)
Tahaks olla sellel peol, kus see bänd mängib. Bändimehed ütlesid, et nad ei taha võita, vaid inimesi rõõmustada. Mind rõõmustas selle etteaste vaatamine/nägemine/kuulmine väga. Laulu nimi on "Rongike", kui armas. Marko ütles nende kohta punkbänd. 

20. Rootsi (4.)
Täitsa lahedalt dramaatiline. Lauljal viskab Dolly Partonit sisse.

21. Austraalia (15.)
DRAAAAAMA

22. Suurbritannia (2.)
Vahva kosmoseteemaline kombinesoon. Laul on ka vahva.

23. Poola (12.)
Mees õnnetu ballaadiga, vahepeal nagu "Arcade". 

24. Serbia (5.)
Läbimõeldud etendus, atraktiivne laulja, meeldejääv päevakajaline lööklause, lihtne käeliigutus. See on moodne kunst.

25. Eesti (13.)
Inimtüüp, keda Stefan esindab, tuleks kaitse alla võtta, neid pole palju.


Ei olnud hea aasta. Eelmisel aastal oli vähemalt 5 laulu, mis olid päriselt head laulud, sel aastal polnud ühtegi, mida veel hiljem kuulata viitsiks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...