Otse põhisisu juurde

Emiko Jean "Tokyo ever after"

Sama sara, mis eelmise raamatuga - pole kedagi süüdistada peale enda. 

Kuna sisukirjeldus lubas lugu sellest, kuidas USA-s üles kasvanud jaapani päritolu tüdrukust saab Jaapani printsess, siis lootsin, et raamat sisaldab palju lihtsaid kirjeldusi jaapani kultuuri kohta. Sest kuidas sa ikka teises riigis kohaned, kui kultuuriga ei tutvu. Ja kuna päriselu Jaapani monarhia on üks vanimaid (vanim?) maailmas ja ülitraditsiooniline, siis natuke intrigeeris juhtum, kus keegi väljastpoolt sinna sisse tuuakse. 

Sain tünga. 

Okei, mitte täielikult. See, mida sisukirjeldus lubas, toimuski, aga mitte sel moel, nagu mina ootasin. Mõtlesin, et mõnevõrra realistlik ikka on, aga no ei olnud. Pigem tuli mõte, et kui tahta kirjutada ebarealistlikku lugu printsessist, võikski ju kirjutada päriselt muinasjutu?

Tavaliselt kui loen mingit raamatut, mille vanuseline sihtrühm ma pole, see ei sega mind. Loen lasteraamatuid ka vahepeal ja ongi tore. Aga selle teose puhul jõudsin liiga palju kordi mõelda, et olen sihukese asja jaoks vist liiga vana. Sõnaseadmise stiil tahtis jube popp ja noortepärane olla, mõned naljad kiskusid labaseks, sisupunktid olid lihtsakoeliselt etteaimatavad, sisu ise loogilisuse osas auklik. Nagu möödaminnes kirjutatud veits. Nojah, kas siis asi tegelikult lugeja vanuses oligi, vaevalt et poole noorem mina ka seda väga nautinud oleks.

Nende printsessiraamatute puhul tegelikult mõtlen alati seda, et tahaks lugeda päris tõsist (minu pärast ilukirjanduse vormis) lugu selle kohta, mida päriselt tähendab mõnda kuninglikku perekonda nö sisse astumine. (Tänapäeval juhtub enamasti abielu kaudu, aga hiljutine Belgia uue printsessi näide on rohkem seebika taustaga.) 

Kui ongi tegemist tavalise inimesega, kes on käinud tavalises koolis ja teinud tavalist tööd, aga satub siis tohutu tähelepanu alla ja peab oma ärihuvidest loobuma ja leppima muuhulgas faktiga, et ta ei saa kunagi pensioneeruda, ja sellega, et tema lapsed kuuluvad mõnevõrra ka riigile. Ja nii edasi. Tohutu hulk nüansse, nii ägeda romaani saaks kirjutada.

Näe, üle 5000 inimese on Goodreadsi aastaauhinna hääletusel arvanud, et "Tokyo ever after" on hea noorsooromaan. 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...