Otse põhisisu juurde

Emiko Jean "Tokyo ever after"

Sama sara, mis eelmise raamatuga - pole kedagi süüdistada peale enda. 

Kuna sisukirjeldus lubas lugu sellest, kuidas USA-s üles kasvanud jaapani päritolu tüdrukust saab Jaapani printsess, siis lootsin, et raamat sisaldab palju lihtsaid kirjeldusi jaapani kultuuri kohta. Sest kuidas sa ikka teises riigis kohaned, kui kultuuriga ei tutvu. Ja kuna päriselu Jaapani monarhia on üks vanimaid (vanim?) maailmas ja ülitraditsiooniline, siis natuke intrigeeris juhtum, kus keegi väljastpoolt sinna sisse tuuakse. 

Sain tünga. 

Okei, mitte täielikult. See, mida sisukirjeldus lubas, toimuski, aga mitte sel moel, nagu mina ootasin. Mõtlesin, et mõnevõrra realistlik ikka on, aga no ei olnud. Pigem tuli mõte, et kui tahta kirjutada ebarealistlikku lugu printsessist, võikski ju kirjutada päriselt muinasjutu?

Tavaliselt kui loen mingit raamatut, mille vanuseline sihtrühm ma pole, see ei sega mind. Loen lasteraamatuid ka vahepeal ja ongi tore. Aga selle teose puhul jõudsin liiga palju kordi mõelda, et olen sihukese asja jaoks vist liiga vana. Sõnaseadmise stiil tahtis jube popp ja noortepärane olla, mõned naljad kiskusid labaseks, sisupunktid olid lihtsakoeliselt etteaimatavad, sisu ise loogilisuse osas auklik. Nagu möödaminnes kirjutatud veits. Nojah, kas siis asi tegelikult lugeja vanuses oligi, vaevalt et poole noorem mina ka seda väga nautinud oleks.

Nende printsessiraamatute puhul tegelikult mõtlen alati seda, et tahaks lugeda päris tõsist (minu pärast ilukirjanduse vormis) lugu selle kohta, mida päriselt tähendab mõnda kuninglikku perekonda nö sisse astumine. (Tänapäeval juhtub enamasti abielu kaudu, aga hiljutine Belgia uue printsessi näide on rohkem seebika taustaga.) 

Kui ongi tegemist tavalise inimesega, kes on käinud tavalises koolis ja teinud tavalist tööd, aga satub siis tohutu tähelepanu alla ja peab oma ärihuvidest loobuma ja leppima muuhulgas faktiga, et ta ei saa kunagi pensioneeruda, ja sellega, et tema lapsed kuuluvad mõnevõrra ka riigile. Ja nii edasi. Tohutu hulk nüansse, nii ägeda romaani saaks kirjutada.

Näe, üle 5000 inimese on Goodreadsi aastaauhinna hääletusel arvanud, et "Tokyo ever after" on hea noorsooromaan. 

Kommentaarid