Otse põhisisu juurde

Emiko Jean "Tokyo ever after"

Sama sara, mis eelmise raamatuga - pole kedagi süüdistada peale enda. 

Kuna sisukirjeldus lubas lugu sellest, kuidas USA-s üles kasvanud jaapani päritolu tüdrukust saab Jaapani printsess, siis lootsin, et raamat sisaldab palju lihtsaid kirjeldusi jaapani kultuuri kohta. Sest kuidas sa ikka teises riigis kohaned, kui kultuuriga ei tutvu. Ja kuna päriselu Jaapani monarhia on üks vanimaid (vanim?) maailmas ja ülitraditsiooniline, siis natuke intrigeeris juhtum, kus keegi väljastpoolt sinna sisse tuuakse. 

Sain tünga. 

Okei, mitte täielikult. See, mida sisukirjeldus lubas, toimuski, aga mitte sel moel, nagu mina ootasin. Mõtlesin, et mõnevõrra realistlik ikka on, aga no ei olnud. Pigem tuli mõte, et kui tahta kirjutada ebarealistlikku lugu printsessist, võikski ju kirjutada päriselt muinasjutu?

Tavaliselt kui loen mingit raamatut, mille vanuseline sihtrühm ma pole, see ei sega mind. Loen lasteraamatuid ka vahepeal ja ongi tore. Aga selle teose puhul jõudsin liiga palju kordi mõelda, et olen sihukese asja jaoks vist liiga vana. Sõnaseadmise stiil tahtis jube popp ja noortepärane olla, mõned naljad kiskusid labaseks, sisupunktid olid lihtsakoeliselt etteaimatavad, sisu ise loogilisuse osas auklik. Nagu möödaminnes kirjutatud veits. Nojah, kas siis asi tegelikult lugeja vanuses oligi, vaevalt et poole noorem mina ka seda väga nautinud oleks.

Nende printsessiraamatute puhul tegelikult mõtlen alati seda, et tahaks lugeda päris tõsist (minu pärast ilukirjanduse vormis) lugu selle kohta, mida päriselt tähendab mõnda kuninglikku perekonda nö sisse astumine. (Tänapäeval juhtub enamasti abielu kaudu, aga hiljutine Belgia uue printsessi näide on rohkem seebika taustaga.) 

Kui ongi tegemist tavalise inimesega, kes on käinud tavalises koolis ja teinud tavalist tööd, aga satub siis tohutu tähelepanu alla ja peab oma ärihuvidest loobuma ja leppima muuhulgas faktiga, et ta ei saa kunagi pensioneeruda, ja sellega, et tema lapsed kuuluvad mõnevõrra ka riigile. Ja nii edasi. Tohutu hulk nüansse, nii ägeda romaani saaks kirjutada.

Näe, üle 5000 inimese on Goodreadsi aastaauhinna hääletusel arvanud, et "Tokyo ever after" on hea noorsooromaan. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...