Otse põhisisu juurde

Emiko Jean "Tokyo ever after"

Sama sara, mis eelmise raamatuga - pole kedagi süüdistada peale enda. 

Kuna sisukirjeldus lubas lugu sellest, kuidas USA-s üles kasvanud jaapani päritolu tüdrukust saab Jaapani printsess, siis lootsin, et raamat sisaldab palju lihtsaid kirjeldusi jaapani kultuuri kohta. Sest kuidas sa ikka teises riigis kohaned, kui kultuuriga ei tutvu. Ja kuna päriselu Jaapani monarhia on üks vanimaid (vanim?) maailmas ja ülitraditsiooniline, siis natuke intrigeeris juhtum, kus keegi väljastpoolt sinna sisse tuuakse. 

Sain tünga. 

Okei, mitte täielikult. See, mida sisukirjeldus lubas, toimuski, aga mitte sel moel, nagu mina ootasin. Mõtlesin, et mõnevõrra realistlik ikka on, aga no ei olnud. Pigem tuli mõte, et kui tahta kirjutada ebarealistlikku lugu printsessist, võikski ju kirjutada päriselt muinasjutu?

Tavaliselt kui loen mingit raamatut, mille vanuseline sihtrühm ma pole, see ei sega mind. Loen lasteraamatuid ka vahepeal ja ongi tore. Aga selle teose puhul jõudsin liiga palju kordi mõelda, et olen sihukese asja jaoks vist liiga vana. Sõnaseadmise stiil tahtis jube popp ja noortepärane olla, mõned naljad kiskusid labaseks, sisupunktid olid lihtsakoeliselt etteaimatavad, sisu ise loogilisuse osas auklik. Nagu möödaminnes kirjutatud veits. Nojah, kas siis asi tegelikult lugeja vanuses oligi, vaevalt et poole noorem mina ka seda väga nautinud oleks.

Nende printsessiraamatute puhul tegelikult mõtlen alati seda, et tahaks lugeda päris tõsist (minu pärast ilukirjanduse vormis) lugu selle kohta, mida päriselt tähendab mõnda kuninglikku perekonda nö sisse astumine. (Tänapäeval juhtub enamasti abielu kaudu, aga hiljutine Belgia uue printsessi näide on rohkem seebika taustaga.) 

Kui ongi tegemist tavalise inimesega, kes on käinud tavalises koolis ja teinud tavalist tööd, aga satub siis tohutu tähelepanu alla ja peab oma ärihuvidest loobuma ja leppima muuhulgas faktiga, et ta ei saa kunagi pensioneeruda, ja sellega, et tema lapsed kuuluvad mõnevõrra ka riigile. Ja nii edasi. Tohutu hulk nüansse, nii ägeda romaani saaks kirjutada.

Näe, üle 5000 inimese on Goodreadsi aastaauhinna hääletusel arvanud, et "Tokyo ever after" on hea noorsooromaan. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...
Postita kommentaar
Loe edasi »