Otse põhisisu juurde

Loone Ots "Armastus"

 



Lugesin juba oma kuu aega tagasi, nii et mõtted on natuke aega laagerdunud. Kuigi see pole neid  kuigivõrd muutnud. 

Mulle meeldis, alates raamatu väljanägemisest (hea väike formaat, kaunis minimalistlik kaanekujundus), lõpetades mõningate välja joonistunud detailidega.

On 1942. aasta jaanuar, talvine pööripäev. Õues on väga külm, Eestis on Saksa okupatsioon ja üliõpilane Salme alustab (Viljandimaalt?) teekonda Tartusse. Tema eesmärk on oma sõpra Isidori aidata, talle dokumendid saada. 

Kolm tegelast ongi põhiliselt: Salme Niilend, Isidor Levin, Uku Masing, kõik ajaloolised isikud. Ka suurem osa sündmusi, mis aset leiavad, on päriselt toimunud. 

Salme on tugev otsusekindel naine (nagu Otsa peategelaste puhul tavaks). Tema on see, kes tegutseb, sel ajal, kui mehed ootavad (nagu märkis tabavalt keegi arvustaja). Uku istub oma korteris ja mõtleb ja ootab, Isidor on Salme isatalus, ootab ja mõtleb seal. 

Tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, aga tundub, et palju jõuab juhtuda. Näeme armastust erinevates vormides. Esile tõuseb ligimesearmastus, mis sõjaaegse tegevusega raamatu puhul on ehk eriti tähtis, lootusrikas selline. Sest üksikisiku tegemine ja tegematajätmine piirsituatsioonis on ilmselt suurema tähendusega kui tavalises situatsioonis. (Nagu Runneli luuletuses: Muuda ennast, muutub maailm, mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu.)

Keeleliselt ehmatas algul natuke ära. Mis ilusõnalisus, mis igapäevakeelele tundmatud sõnad. Õnneks polnud autor nendega siiski liiale läinud ja mingil hetkel hakkas tunduma, et selline sõnavalik on ehk sobivgi. (Kui keegi eesti keeles üldse harviksõnu kasutas, siis see võis vabalt olla Uku Masing.)

Raamat on mitmelt poolt auhinnatud. Tore.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...