Otse põhisisu juurde

Carlos Ruiz Zafón "Ingli mäng"


Unustatud Raamatute Surnuaia seeriast. Ilmumise järjekorras teine osa, aga sisuliselt eellugu "Tuule varjule". Tegevus toimub 1920ndatel (paarkümmend aastat enne "Tuule varju" algust).

(Aja)kirjanik David Martinez kolib Barcelonas salapärase ajalooga majja (uhke ja sünge, nagu ikka). Mõne aja pärast teeb salapärane kirjastaja talle pakkumise kirjutada raamat, millesarnast pole enne nähtud. Tasu on mitmes mõttes rikkalik, aga raamatu sisu peab vastama kirjastaja nõudmistele. Ei saa salata, tuleb küll mõte, et kas see on tehing saatanaga. Loe ja saa teada, onju.

Huvitav oli. Aeglasema tempoga kui "Tuule vari", kuid siiski huvitav. Lugu ise oli keerulisem, rohkem nüansse ja keerdkäike, rohkem tegelasi. Selline raamat, mis oleks tegelikult hea ühe ropsuga läbi lugeda, siis suudaks ehk meeles hoida kõike seda, mis on juhtunud ja kes keegi on. Aga 500+ lehekülge ühe ropsuga lugeda on mõnevõrra keeruline. Teise variandina võiks lugeda seda lühikese aja jooksul kaks korda, siis oskaks teisel lugemisel mingitele asjadele teadlikult tähelepanu pöörata. 

Tahaks öelda, et lõpuks saab kõik selgeks, aga päris viimse detailini vist ei saagi. Oleneb, kuidas mõelda vist.

Vahepeal läksid arutelud kaunis filosoofilisteks, usu ja psühholoogia ja inimestega manipuleerimise teemadel. Kui sellise koha lugemine sattus õhtusse ja pool silma hakkas juba kinni vajuma, siis said aru küll, et peaks natuke teise aja valima. Ideed iseenesest olid põnevad ja vihjed, mida tehti selle kohta, kuhu võib viia inimeste mõtete (pahatahtlik) mõjutamine, tekitasid kõhedust küll.

Zafóni keelekasutus oli jätkuvalt meisterlik, miljöö loomisega polnud probleemi, asja suur idee ka meeldis. Aga ütlen vist nagu kõik, et "Tuule vari" oli veel parem. 

Unustatud Raamatute Surnuaia 3. raamat "Taeva vang" kutsub ennast lugema sellega, et on esimestest õhem (vist alla 400 lk isegi) ja seal on tegelasteks "Tuule varju" põhitegelased.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...