Unustatud Raamatute Surnuaia seeriast. Ilmumise järjekorras teine osa, aga sisuliselt eellugu "Tuule varjule". Tegevus toimub 1920ndatel (paarkümmend aastat enne "Tuule varju" algust).
(Aja)kirjanik David Martinez kolib Barcelonas salapärase ajalooga majja (uhke ja sünge, nagu ikka). Mõne aja pärast teeb salapärane kirjastaja talle pakkumise kirjutada raamat, millesarnast pole enne nähtud. Tasu on mitmes mõttes rikkalik, aga raamatu sisu peab vastama kirjastaja nõudmistele. Ei saa salata, tuleb küll mõte, et kas see on tehing saatanaga. Loe ja saa teada, onju.
Huvitav oli. Aeglasema tempoga kui "Tuule vari", kuid siiski huvitav. Lugu ise oli keerulisem, rohkem nüansse ja keerdkäike, rohkem tegelasi. Selline raamat, mis oleks tegelikult hea ühe ropsuga läbi lugeda, siis suudaks ehk meeles hoida kõike seda, mis on juhtunud ja kes keegi on. Aga 500+ lehekülge ühe ropsuga lugeda on mõnevõrra keeruline. Teise variandina võiks lugeda seda lühikese aja jooksul kaks korda, siis oskaks teisel lugemisel mingitele asjadele teadlikult tähelepanu pöörata.
Tahaks öelda, et lõpuks saab kõik selgeks, aga päris viimse detailini vist ei saagi. Oleneb, kuidas mõelda vist.
Vahepeal läksid arutelud kaunis filosoofilisteks, usu ja psühholoogia ja inimestega manipuleerimise teemadel. Kui sellise koha lugemine sattus õhtusse ja pool silma hakkas juba kinni vajuma, siis said aru küll, et peaks natuke teise aja valima. Ideed iseenesest olid põnevad ja vihjed, mida tehti selle kohta, kuhu võib viia inimeste mõtete (pahatahtlik) mõjutamine, tekitasid kõhedust küll.
Zafóni keelekasutus oli jätkuvalt meisterlik, miljöö loomisega polnud probleemi, asja suur idee ka meeldis. Aga ütlen vist nagu kõik, et "Tuule vari" oli veel parem.
Unustatud Raamatute Surnuaia 3. raamat "Taeva vang" kutsub ennast lugema sellega, et on esimestest õhem (vist alla 400 lk isegi) ja seal on tegelasteks "Tuule varju" põhitegelased.
Kommentaarid