Otse põhisisu juurde

Alice Oseman "Solitaire"


My name is Victoria Spring. I think you should know that I make up a lot of stuff in my head and then get sad about it. I like to sleep and I like to blog. I am going to die someday.

Vist midagi sellist, mida ootakski, et 16-aastane võib enda kohta öelda? 

Raamatus juhtub asju küll, aga lugu on karakteri teenistuses, mitte vastupidi. Victoria käib koolis ja mõned sõbrad on tal ja kaks venda. Üks uus sõber tekib ja üks vana sõber ilmub välja. Ühtlasi tegutseb end Solitaire'iks nimetav tegelane, kes korraldab (koolielu) segavaid vempe.

Lugedes tundus, nagu oleksin peategelase peas. Päris mitmeid asju ei seletatud, aga see paistis õige, sest pole ju vaja seletada, kui oma peas nagunii tead. (Sa ei mõtle kogu aeg teadlikult et minu nimi on Sirje, sest kui su nimi on Sirje, on sinu jaoks ilmselge.)

Tempo oli üsna aeglane. Enamasti ei olnud igav, aga lõpuks läks minu jaoks siiski venima ja peategelane hakkas ärritama.

Ärritamispotentsiaali oli tal tegelikult ka eelnevalt. Depressiivne teismeline võib ikka ärritada, aga ei saa öelda, et ta poleks tõetruu. Meeleseisund joonistus hästi välja.

Põhiliselt meeldis tegelikult Michael Holdeni tegelane, kes tahtis peategelasega sõbraks saada. Sihuke entusiastlik kuju, kelle entusiasmi põhjusest algul aru ei saanud. Ja selline, keda üldiselt kummaliseks peeti, sest ta tegi tavapärasest erinevaid asju, silmapaistvalt. 

See oli päris hea nali:

If the internet were an actual country, "There is a light that never goes out" would be its national anthem.

Ja see. Olen aru saanud, et see arvamus on tänapäeval üsna levinud ja ma olen täiesti nõus.

I hate the phone. It is the worst invention in the history of the world, because if you don't talk, nothing happens. You can't get by with simply listening and nodding your head in all the right places. You have to talk. You have no option. It takes away my freedom of nonspeech.

"Solitaire" on Alice Osemani esimene raamat (mille ta kirjutas vist kusagil 16-aastasena). Mitme tema järgmise üllitise tegevus toimub samas maailmas teiste peategelastega.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...