Otse põhisisu juurde

Alice Oseman "Solitaire"


My name is Victoria Spring. I think you should know that I make up a lot of stuff in my head and then get sad about it. I like to sleep and I like to blog. I am going to die someday.

Vist midagi sellist, mida ootakski, et 16-aastane võib enda kohta öelda? 

Raamatus juhtub asju küll, aga lugu on karakteri teenistuses, mitte vastupidi. Victoria käib koolis ja mõned sõbrad on tal ja kaks venda. Üks uus sõber tekib ja üks vana sõber ilmub välja. Ühtlasi tegutseb end Solitaire'iks nimetav tegelane, kes korraldab (koolielu) segavaid vempe.

Lugedes tundus, nagu oleksin peategelase peas. Päris mitmeid asju ei seletatud, aga see paistis õige, sest pole ju vaja seletada, kui oma peas nagunii tead. (Sa ei mõtle kogu aeg teadlikult et minu nimi on Sirje, sest kui su nimi on Sirje, on sinu jaoks ilmselge.)

Tempo oli üsna aeglane. Enamasti ei olnud igav, aga lõpuks läks minu jaoks siiski venima ja peategelane hakkas ärritama.

Ärritamispotentsiaali oli tal tegelikult ka eelnevalt. Depressiivne teismeline võib ikka ärritada, aga ei saa öelda, et ta poleks tõetruu. Meeleseisund joonistus hästi välja.

Põhiliselt meeldis tegelikult Michael Holdeni tegelane, kes tahtis peategelasega sõbraks saada. Sihuke entusiastlik kuju, kelle entusiasmi põhjusest algul aru ei saanud. Ja selline, keda üldiselt kummaliseks peeti, sest ta tegi tavapärasest erinevaid asju, silmapaistvalt. 

See oli päris hea nali:

If the internet were an actual country, "There is a light that never goes out" would be its national anthem.

Ja see. Olen aru saanud, et see arvamus on tänapäeval üsna levinud ja ma olen täiesti nõus.

I hate the phone. It is the worst invention in the history of the world, because if you don't talk, nothing happens. You can't get by with simply listening and nodding your head in all the right places. You have to talk. You have no option. It takes away my freedom of nonspeech.

"Solitaire" on Alice Osemani esimene raamat (mille ta kirjutas vist kusagil 16-aastasena). Mitme tema järgmise üllitise tegevus toimub samas maailmas teiste peategelastega.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...