Otse põhisisu juurde

Alice Oseman "Solitaire"


My name is Victoria Spring. I think you should know that I make up a lot of stuff in my head and then get sad about it. I like to sleep and I like to blog. I am going to die someday.

Vist midagi sellist, mida ootakski, et 16-aastane võib enda kohta öelda? 

Raamatus juhtub asju küll, aga lugu on karakteri teenistuses, mitte vastupidi. Victoria käib koolis ja mõned sõbrad on tal ja kaks venda. Üks uus sõber tekib ja üks vana sõber ilmub välja. Ühtlasi tegutseb end Solitaire'iks nimetav tegelane, kes korraldab (koolielu) segavaid vempe.

Lugedes tundus, nagu oleksin peategelase peas. Päris mitmeid asju ei seletatud, aga see paistis õige, sest pole ju vaja seletada, kui oma peas nagunii tead. (Sa ei mõtle kogu aeg teadlikult et minu nimi on Sirje, sest kui su nimi on Sirje, on sinu jaoks ilmselge.)

Tempo oli üsna aeglane. Enamasti ei olnud igav, aga lõpuks läks minu jaoks siiski venima ja peategelane hakkas ärritama.

Ärritamispotentsiaali oli tal tegelikult ka eelnevalt. Depressiivne teismeline võib ikka ärritada, aga ei saa öelda, et ta poleks tõetruu. Meeleseisund joonistus hästi välja.

Põhiliselt meeldis tegelikult Michael Holdeni tegelane, kes tahtis peategelasega sõbraks saada. Sihuke entusiastlik kuju, kelle entusiasmi põhjusest algul aru ei saanud. Ja selline, keda üldiselt kummaliseks peeti, sest ta tegi tavapärasest erinevaid asju, silmapaistvalt. 

See oli päris hea nali:

If the internet were an actual country, "There is a light that never goes out" would be its national anthem.

Ja see. Olen aru saanud, et see arvamus on tänapäeval üsna levinud ja ma olen täiesti nõus.

I hate the phone. It is the worst invention in the history of the world, because if you don't talk, nothing happens. You can't get by with simply listening and nodding your head in all the right places. You have to talk. You have no option. It takes away my freedom of nonspeech.

"Solitaire" on Alice Osemani esimene raamat (mille ta kirjutas vist kusagil 16-aastasena). Mitme tema järgmise üllitise tegevus toimub samas maailmas teiste peategelastega.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....