Otse põhisisu juurde

Tere! Mina olengi blogipede!

Just nii! Ja nüüd näide sellest, mille kõigega Kaisa on valmis tegelema selle nimel et mitte õppida.
Kui ma oleksin Hollywoodi blondiin, oleksin ma Reese Witherspoon-siis mul oleks Oscar ja puha.(Praegu panen tähele,et sellel tipsil on nilbe nimi)
Kui ma oleksin emotikon MSNis, oleksin ma vot see nägu> - njah, just ei oodanud midagi sellist, aga lähemalt vaadates on minu nägu küll?
Kui ma oleksin tegelane "Meeleheitel koduperenaistest", oleksin ma Lynette-hmm, siin soovitatakse endale aega võtta, ma kardan küll, et ma muud ei teegi:P
Kui ma oleksin laul, oleksin ma Every breath you take- väidetavalt sama armas kui ma ise (A)
Kui mul oleks kuulus naeratus, siis oleks see Charlize Theroni tagasihoidlik naeratus
Isegi pulmapäeva määravad tänapäeva suurepärased testid kindlaks, niisiis, planeerige kõik endale vabaks 12.juuni 2010, sest siis mina abiellun! Ainult kes mind ära võtaks... Kui kellelgi on ettepanekuid, jätke kommentaaridesse.
Kui ma tunneksin Johnny Deppi, oleks ta mu hingesugulane-ei tea kas muidu on ikka ka või?
Kui ma mängiksin seebikas, oleks minu tegelaskuju uus tüdruk linnas- see läks ju täitsa hästi!
Kui ma oleksin kuulus, näeksin välja müstiline, umbes selline nagu Winona Ryder- hehee, ei tea kuidas siis shopliftinguga jääb?
Kui ma oleksin koer...no , ma ju nagu olengi aeg-ajalt või?Igal juhul siis olen ma väidetavalt Saksa lambakoer-no mida nalja? Truffe pole kunagi olnud midagi muud kui spanjel!!!
Kui mu perekond oleks pärit TV-st, oleksime Simpsonid- huvitav kas mina oleksin siis see väike seal, kes kogu aeg sõrme imeb?
Kui ma sahmerdaksin mingi kuulsa mehega, oleks see Russell Crowe-nojah, eks siga käib ju ka sõjaväes...
Kui ma oleksin üks "Sõpradest", siis ma oleksin Phoebe- kindlasti, isegi kui ma ei tea "Smelly Cati" sõnu peast.
Linn Euroopas, mida ma kindlasti pean nägema, on Praha- olen näinud, oli natuke liiga kõrge minu jaoks vist, aga hästi ilus ikka ka:)
Kui mul oleks maitse, oleks see nagu apelsin- üsna üllatav ausalt öelda, ma oleks pirni pakkunud:P
Minu unistuste saar olevat Ibiza- jaajaa,lisaks sellele olen ma veel kohutav peoloom.that's me!
Kui ma oleksin tegelane jõulutemaatikast,oleksin ma jõuluvana- see on küll üllatav, arvestades seda, mis ma viimasel ajal rääkinud olen, ootasin vähemalt Grinchi
Häähäähää,lõbus...

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...