Otse põhisisu juurde

Minemine, olemine ja tulemine

Mitu korda elus inimene keskmiselt asukohta vahetab? Ma mõtlen püsivalt, nii et on suur muutus, kusagilt äraminek ja kuhugi minemine. Kuhu minna? Eks ikka sinna, kuhu kõige rohkem minna tahaks-sinna, kus on rahu ja miski/keegi, kes seda rahu kehastab. Või teeb iga inimene seda enda jaoks ise?
Sinna, kuhu kõige rohem tahaks, ei saa alati minna.Kuhu siis minna? Tagasi sinna,kust oled eelmist korda ära minnes tulnud. Kas sinna tagasi tõmbab ka midagi muud peale asjaolude, on seal midagi jäävat, mis alati tagasi kutsub? Võib-olla see ongi ikkagi koht, kuhu kõige rohkem minna tahaks.Et seal olla.Ja jääda.
Ma pole kunagi tahtnud kuhugi minna, olen alati tahtnud kusagilt ära minna.(ütles üks tegelane Hirami raamatus "Mõru maik") Kaua arvasin, et see käib minu kohta ka.Ei käi.

Kuhugi tulek seondub alati kusagilt äraminekuga. On tulek siis rõõmus või kurb? Mõru. Inimene, kes kolinud ehk rohkem kui hädasti vaja oleks, teab, et tulemine uude kohta ei ole esimestel päevadel just maailma rõõmsaim sündmus.Mälestused sellest paigast, kust ära tuldi on veel liiga kummitavad ja teravad ja neid on nii pagana raske maha suruda.Ega seda peagi tegema, nagu eile sai öeldud,on ehk hoopis võimendamine parim lahendus.
Aga lõpuks on tulemine ikkagi ju ka rõõmus sündmus.Kui sinu tulek on oodatud.Ja isegi kui see on ootamatu, siis ootamatu rõõm on ehk isegi veel suurem ja tõelisem.

Olemine-liialt mitmetähenduslik sõna, et seda seletada püüda. Olla tahaks seal, kuhu on mindud ja kust äraminek oleks enda otsustada.Koht, kus olla, ei peagi tingimata olema kodu, mitte alati.Koht, kuhu tulla, seal olla ja siis ära minna, et kunagi jälle tagasi tulla.Ehk.

Kastid ühe ühikatoa põrandal viitavad sellele, et keegi hakkab minema. Kui keegi läheb ,siis keegi ka tuleb.Tulija läheb kusagilt ära, et olla uus tulija, olija läheb, et olla tulija uues kohas.Või vanas.Vahet pole, iga tulek on uus ja teistsugune kui eelmine.Nagu ka iga minek on erinev kui eelmine ja võrreldamatu järgmisega.Kes usub järgmisesse äraminekusse, pole tingimata pessimist, vaid pigem realist või hoopis seiklusteotsija.

Ei tea kas merele ma teel või randa,
kuid tean et kallas kaugel veel...

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...