Otse põhisisu juurde

Minemine, olemine ja tulemine

Mitu korda elus inimene keskmiselt asukohta vahetab? Ma mõtlen püsivalt, nii et on suur muutus, kusagilt äraminek ja kuhugi minemine. Kuhu minna? Eks ikka sinna, kuhu kõige rohkem minna tahaks-sinna, kus on rahu ja miski/keegi, kes seda rahu kehastab. Või teeb iga inimene seda enda jaoks ise?
Sinna, kuhu kõige rohem tahaks, ei saa alati minna.Kuhu siis minna? Tagasi sinna,kust oled eelmist korda ära minnes tulnud. Kas sinna tagasi tõmbab ka midagi muud peale asjaolude, on seal midagi jäävat, mis alati tagasi kutsub? Võib-olla see ongi ikkagi koht, kuhu kõige rohkem minna tahaks.Et seal olla.Ja jääda.
Ma pole kunagi tahtnud kuhugi minna, olen alati tahtnud kusagilt ära minna.(ütles üks tegelane Hirami raamatus "Mõru maik") Kaua arvasin, et see käib minu kohta ka.Ei käi.

Kuhugi tulek seondub alati kusagilt äraminekuga. On tulek siis rõõmus või kurb? Mõru. Inimene, kes kolinud ehk rohkem kui hädasti vaja oleks, teab, et tulemine uude kohta ei ole esimestel päevadel just maailma rõõmsaim sündmus.Mälestused sellest paigast, kust ära tuldi on veel liiga kummitavad ja teravad ja neid on nii pagana raske maha suruda.Ega seda peagi tegema, nagu eile sai öeldud,on ehk hoopis võimendamine parim lahendus.
Aga lõpuks on tulemine ikkagi ju ka rõõmus sündmus.Kui sinu tulek on oodatud.Ja isegi kui see on ootamatu, siis ootamatu rõõm on ehk isegi veel suurem ja tõelisem.

Olemine-liialt mitmetähenduslik sõna, et seda seletada püüda. Olla tahaks seal, kuhu on mindud ja kust äraminek oleks enda otsustada.Koht, kus olla, ei peagi tingimata olema kodu, mitte alati.Koht, kuhu tulla, seal olla ja siis ära minna, et kunagi jälle tagasi tulla.Ehk.

Kastid ühe ühikatoa põrandal viitavad sellele, et keegi hakkab minema. Kui keegi läheb ,siis keegi ka tuleb.Tulija läheb kusagilt ära, et olla uus tulija, olija läheb, et olla tulija uues kohas.Või vanas.Vahet pole, iga tulek on uus ja teistsugune kui eelmine.Nagu ka iga minek on erinev kui eelmine ja võrreldamatu järgmisega.Kes usub järgmisesse äraminekusse, pole tingimata pessimist, vaid pigem realist või hoopis seiklusteotsija.

Ei tea kas merele ma teel või randa,
kuid tean et kallas kaugel veel...

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...