Otse põhisisu juurde

Sellest, kuidas eestlane kunagi rahul pole

Või kuidas muidu seletada seda, et Kaisale tuli eile lambist pähe, et hakkaks nüüd noortekoori jõuluoratooriumi kuulama. Nagu ikka-talvel tahan suve, suvel talve. Aga see on kontserto muidu igati lahe.Kui ma saaks valida, siis ma laulaks bassi seal, nii vahvad käigud on. Consurge ja muud säärased.
Eile ma nägin nii toredat asja.Mina ei uskunud, et tänapäeval tüdrukud enam keksu mängivad, aga Supilinnas paistab et on sellised tüdrukud. Mulle meeldis keksus alati eesti rohkem kui vene...ja opakas,sissekas, ülekas...Milline vaimustav sõnavara! Essa,tessa, kossa...No kurja küll!
Keegi hea inimene oli täna raamatukokku tagasi toonud just need raamatud, mida mul vaja on, nii et raamatukogus õppimise asemel saan nüüd minna ühikasse oma hea puutooli peale istuma ja õppima.Wish me luck, i'll need it.

Merilin on friik, just so you know...

***

Niih, vahepeal proovitud oma puisel toolil õppida.Mis juhtus? Esiteks see, et mõte läheb aina valesse kohta.Teiseks see, et ma ei saa kohati ikka mitte mõmmigi aru.Kes teab, mis toimus Saksamaal 19.sajandil, öelge mulle ka.Ja ainult Bismarcki nime nimetamisest ei piisa.
Siin kõrval on mingi vend, kes reidist inimeste profiile tšekkab, ise välja logitud muidugi. Ma teen seda ka aeg-ajalt. Tegelikult võiks mõned vahvad reidikasutajadki öelda, kui keegi peaks tahtma neid vaadates hirnumiskursusi võtta...aga see poleks vist viisakas. Reit on peaaegu sama lahe kui seebikad! Rääkides nende kahe seostest, siis omad Milagrosed ja Jose Antoniod on ka reidis täiesti olemas, aga minu lemmikud on ikkagi numbreid sisaldavad nimed nagu leenake66 ja sexygirl347. Ja muidugi pühendused: Matule, Mallule, Kessule,Räpile,Lottele,Hundule, Katale, Katule, Liisule.
Kuidas siis tundub, on lahe vää?

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...