Otse põhisisu juurde

Sellest, kuidas eestlane kunagi rahul pole

Või kuidas muidu seletada seda, et Kaisale tuli eile lambist pähe, et hakkaks nüüd noortekoori jõuluoratooriumi kuulama. Nagu ikka-talvel tahan suve, suvel talve. Aga see on kontserto muidu igati lahe.Kui ma saaks valida, siis ma laulaks bassi seal, nii vahvad käigud on. Consurge ja muud säärased.
Eile ma nägin nii toredat asja.Mina ei uskunud, et tänapäeval tüdrukud enam keksu mängivad, aga Supilinnas paistab et on sellised tüdrukud. Mulle meeldis keksus alati eesti rohkem kui vene...ja opakas,sissekas, ülekas...Milline vaimustav sõnavara! Essa,tessa, kossa...No kurja küll!
Keegi hea inimene oli täna raamatukokku tagasi toonud just need raamatud, mida mul vaja on, nii et raamatukogus õppimise asemel saan nüüd minna ühikasse oma hea puutooli peale istuma ja õppima.Wish me luck, i'll need it.

Merilin on friik, just so you know...

***

Niih, vahepeal proovitud oma puisel toolil õppida.Mis juhtus? Esiteks see, et mõte läheb aina valesse kohta.Teiseks see, et ma ei saa kohati ikka mitte mõmmigi aru.Kes teab, mis toimus Saksamaal 19.sajandil, öelge mulle ka.Ja ainult Bismarcki nime nimetamisest ei piisa.
Siin kõrval on mingi vend, kes reidist inimeste profiile tšekkab, ise välja logitud muidugi. Ma teen seda ka aeg-ajalt. Tegelikult võiks mõned vahvad reidikasutajadki öelda, kui keegi peaks tahtma neid vaadates hirnumiskursusi võtta...aga see poleks vist viisakas. Reit on peaaegu sama lahe kui seebikad! Rääkides nende kahe seostest, siis omad Milagrosed ja Jose Antoniod on ka reidis täiesti olemas, aga minu lemmikud on ikkagi numbreid sisaldavad nimed nagu leenake66 ja sexygirl347. Ja muidugi pühendused: Matule, Mallule, Kessule,Räpile,Lottele,Hundule, Katale, Katule, Liisule.
Kuidas siis tundub, on lahe vää?

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...