Otse põhisisu juurde

Kyung-Sook Shin "Violets"

 


San is twenty-two and alone when she happens upon a job at a flower shop in Seoul’s bustling city center. Haunted by childhood rejection, she stumbles through life—painfully vulnerable, stifled, and unsure. She barely registers to others, especially by the ruthless standards of 1990s South Korea. 

Over the course of one hazy, volatile summer, San meets a curious cast of characters: the nonspeaking shop owner, a brash coworker, kind farmers, and aggressive customers. Fueled by a quiet desperation to jump-start her life, she plunges headfirst into obsession with a passing magazine photographer.

Peale raamatu lugemist tutvustust lugedes ei saa väita, et sisukirjeldus ei vastaks tegelikkusele, ometi polnud raamat kuidagi selline nagu kirjelduse põhjal oodanuks. Aga see on enne ka vist nii olnud jaapani ja korea kirjanduse puhul.


Teine asi, mis aasia kirjanduse puhul silma on hakanud, on d e t a i l i d. Mitte see, et detailid paistavad silma millegi üldise seest (nagu ehk lääne pool harjunud oleme), vaid see, et detailidest peakski lugeja peas mingi tervik moodustuma. Detailid loovad meeleolu, mis võiks viia selleni, et lugeja kujutab ette ja tunneb asju võimalikult nii nagu tegelane. Mitu lehekülge võidakse kirjeldada tegelase jalutuskäiku tänaval või seda, mida täpselt ta töölt koju jõudes tegi (pani võtme lukuauku, keeras ukse lahti, võttis mantli seljast, pani võtme riiulile, avas külmkapi ukse jne jne). See tahab natuke harjumist.

Samas ainuke korea kirjaniku raamat, mida enne siinset lugenud olin, polnud üldse selline. Oli täiesti läänelik.

Vaadates, kes raamatu peategelane on (tüdruk, kellel huvi kirjutamise vastu) ja mis tema probleem on (kohanemisraskused maailmas), siis võiks see olla päris tüüpiline raamat. Aga ilmselt sellesama teistsuguse stiili pärast siiski pole.

Peale lugemist alles hakkasin enam aduma, et oli päris masendav raamat. Tüdrukul oli niigi raske ja siis ka leidus ärakasutajaid. Ega ta eriti õnnelik polnud raamatu jooksul kunagi. Võib-olla ühes kohas oli. 

Tegelastel oli omadus huvitavatena mõjuda ka siis, kui nende kohta eriti palju ei öeldud. Ilmselt see, mida rõhutada taheti, oli piisavalt markantsete pintslitõmmetega välja toodud. 

Kuna peategelane töötas lillepoes, saaks raamatu lugeja soovi korral palju lillenimesid õppida. Audioraamatus libisesid need muidugi kiiresti mööda, aga põhimõtteliselt. Ühtlasi täheldasin, et audioraamatu ettelugeja hääldas sõna badminton nagu bädmin. Ma ei saagi aru täpselt, mis värk sellega on, aga tundub, et ameerika teema on öelda badmin

Keel vihjas ka sisule. Selle koha peal, kus tegelane vaatas sõnaraamatust sõna violet ja selle läheduses asusid ka sõnad violate, violence... Huvitav, kuidas see koreakeelses originaalis oli. Või mis sõnad näiteks eesti sõnaraamatutes kannikese lähedal asuvad. Kannatus?

Järelsõnas ütles autor, et violet on põhimõtteliselt naise sünonüüm. Selline väike ja võib olla vaevumärgatav. Nagu paljude naiste elud võivad olla märkamatud. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...