Otse põhisisu juurde

Kyung-Sook Shin "Violets"

 


San is twenty-two and alone when she happens upon a job at a flower shop in Seoul’s bustling city center. Haunted by childhood rejection, she stumbles through life—painfully vulnerable, stifled, and unsure. She barely registers to others, especially by the ruthless standards of 1990s South Korea. 

Over the course of one hazy, volatile summer, San meets a curious cast of characters: the nonspeaking shop owner, a brash coworker, kind farmers, and aggressive customers. Fueled by a quiet desperation to jump-start her life, she plunges headfirst into obsession with a passing magazine photographer.

Peale raamatu lugemist tutvustust lugedes ei saa väita, et sisukirjeldus ei vastaks tegelikkusele, ometi polnud raamat kuidagi selline nagu kirjelduse põhjal oodanuks. Aga see on enne ka vist nii olnud jaapani ja korea kirjanduse puhul.


Teine asi, mis aasia kirjanduse puhul silma on hakanud, on d e t a i l i d. Mitte see, et detailid paistavad silma millegi üldise seest (nagu ehk lääne pool harjunud oleme), vaid see, et detailidest peakski lugeja peas mingi tervik moodustuma. Detailid loovad meeleolu, mis võiks viia selleni, et lugeja kujutab ette ja tunneb asju võimalikult nii nagu tegelane. Mitu lehekülge võidakse kirjeldada tegelase jalutuskäiku tänaval või seda, mida täpselt ta töölt koju jõudes tegi (pani võtme lukuauku, keeras ukse lahti, võttis mantli seljast, pani võtme riiulile, avas külmkapi ukse jne jne). See tahab natuke harjumist.

Samas ainuke korea kirjaniku raamat, mida enne siinset lugenud olin, polnud üldse selline. Oli täiesti läänelik.

Vaadates, kes raamatu peategelane on (tüdruk, kellel huvi kirjutamise vastu) ja mis tema probleem on (kohanemisraskused maailmas), siis võiks see olla päris tüüpiline raamat. Aga ilmselt sellesama teistsuguse stiili pärast siiski pole.

Peale lugemist alles hakkasin enam aduma, et oli päris masendav raamat. Tüdrukul oli niigi raske ja siis ka leidus ärakasutajaid. Ega ta eriti õnnelik polnud raamatu jooksul kunagi. Võib-olla ühes kohas oli. 

Tegelastel oli omadus huvitavatena mõjuda ka siis, kui nende kohta eriti palju ei öeldud. Ilmselt see, mida rõhutada taheti, oli piisavalt markantsete pintslitõmmetega välja toodud. 

Kuna peategelane töötas lillepoes, saaks raamatu lugeja soovi korral palju lillenimesid õppida. Audioraamatus libisesid need muidugi kiiresti mööda, aga põhimõtteliselt. Ühtlasi täheldasin, et audioraamatu ettelugeja hääldas sõna badminton nagu bädmin. Ma ei saagi aru täpselt, mis värk sellega on, aga tundub, et ameerika teema on öelda badmin

Keel vihjas ka sisule. Selle koha peal, kus tegelane vaatas sõnaraamatust sõna violet ja selle läheduses asusid ka sõnad violate, violence... Huvitav, kuidas see koreakeelses originaalis oli. Või mis sõnad näiteks eesti sõnaraamatutes kannikese lähedal asuvad. Kannatus?

Järelsõnas ütles autor, et violet on põhimõtteliselt naise sünonüüm. Selline väike ja võib olla vaevumärgatav. Nagu paljude naiste elud võivad olla märkamatud. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...