Raamatus on kaks teemaderingi. Üks on II maailmasõjaga seoses Ida-Preisimaalt Saksamaale tulnud põgenikud. Põgenike lugude jutustamine kirjanduses on põhimõtteliselt põhjatu kaev. Kuigi laias laastus on lugu sama (vana elu > katkestus > uus elu), on nüansid alati erinevad ja, mis peamine, lood on seotud väga tugevate emotsioonidega. Muidugi on kaev alustuseks põhjatu ka juba sellepärast, et raamatulugude inspiratsiooniks olevaid päriselulugusid tuleb kogu aeg peale.
Selle raamatu peategelane Vera on ka põgenik, kes emaga lapsena Saksamaale tulnud. Ta leiab Altes Landi piirkonnas kodu ühe maja näol, kust ta peale ülikoolis käimist enam pikemaks ajaks ei lahku. Mõeldes, kuidas Vera elu selles majas kirjeldati, oli maja minu jaoks nagu minevikutaaga sümbol. Inimene maja (või mineviku) raudses haardes. Kui maja enam sind kinni ei hoia, võtab järgmise põlvkonna. Kui just vahepeal midagi murrangulist ei toimu, mis haaret lõdvendaks. Võib toimuda, võib ka mitte toimuda. Oleneb inimesest, aga võib oleneda ka ajast.
Teine teema on kaasaja mõttes ühiskonnakriitiline. Selles külas, kus Vera elab, on mitmeid uusmaaelanikke, täpsemalt inimesi, kes linnast maale kolinud, kuivõrd maaelu idealiseerimine on hetkel populaarne asi. Maaelu mängijad võiks ka nende kohta öelda. Raamatus seda otse nii ei väljendatud, aga minu jaoks see tüüp, kes tegelikult istutab kapsataime sellepärast, et sellest sotsiaalmeediasse pilt panna. Raamatus muidugi selgub, et maal selle ülistatud värske õhu käes ja oodatava aeglasema tempo juures on võimalik end samamoodi läbi põletada kui linnas.
Loo alatoon on pigem nukker. Mitte ehk otseselt kurb, aga niuke rusuv. Nii palju kui tegevuspaiku ette kujutasin, olid toad alati hämarad.
Mõtlen, et see on täpselt selline raamat, mille eest auhindu saab, sest ta käsitleb selleks nö õigeid teemasid. Ja ega auhinnad poleks niisama antud. Lugedes mõtledki, et on hea raamat ja huvitavad teemad, aga päris lemmikraamatut sellest ei saa ja juba mõne aja pärast on raske meenutada, mis värk nende naistega seal täpselt oli.
Raamatus kasutati korduvalt sõna vahvärk. Ma niisama küll ei teadnud, misasi see on. Aga kui guugeldasin, milline on näiteks vahvärkmaja, siis tuli väga tuttav. See on kõige saksalikum maja üldse.
Maitea, kas selle raamatu kaaned olid kuidagi eriliselt rasked või oli asi minus, igal juhul lugedes tekkis korduvalt käte äraväsimise tunne. Aga kaante punane värv jällegi on imeline.
See on Tänapäeva kirjastuse sari Moon muide, juba kolm raamatut on ilmunud. Saan aru, et naispeategelased on läbiv asi. Naine suhestumas maailmaga jne.
Vaatan, et Tänapäeva Punase raamatu sarjas on ka üks Dörte Hanseni raamat ilmunud. See suure kalasaba pildiga (maitea, miks tean seda pilti).
Kommentaarid
Postita kommentaar