Otse põhisisu juurde

Royal palaces of Sweden : people and stories

 


Täna on Rootsi rahvuspüha. Alles hiljuti sain teada, miks seda just 6. juunil tähistatakse. Tavaliselt on riikide rahvuspühaks iseseisvuse väljakuulutamise päev või midagi seesugust, aga Rootsi pole ennast kunagi kellestki iseseisvaks kuulutama pidanud (naljakas mõelda, et sellised riigid olemas on). 

6. juunil 1523 (seekord täpselt 500 aastat tagasi) sai Gustav Vasa Rootsi kuningaks ja algas kaasaegse Rootsi ajalugu. (Huvitav muidugi, kui samas lauses on kaasaegne ja 500 aastat tagasi.)

Kui asja juurde minna, siis käisin isegi Rootsis tema tähtsal juubeliaastal. (Lisaks Gustav Vasa 500 aastale on ka praegusel kuningal 50 aastat kuningas oldud.) Kui juba mindud sai, tuli mõte, et ostan sealt kindlasti ühe toreda raamatu (Rootsi kohta). Sihukese, mis poleks päris pildiraamat, aga ka mitte ülitõsine ajalooraamat. Ühe leidsingi. Tema räägib lugusid Rootsi kunagiste monarhide (jm kuninglike tegelaste) kohta nende majade kaudu, kus nad elasid. Majades asuvate asjade kaudu ka.

  • Sisu (kuni 3 tärni)
    Pole Rootsi ajalugu ega monarhia ajalugu, pigem huvitavad killud, mis mõlemat puudutavad. Noh et üks kuningas oli (üks Karlidest), kellele hobused meeldisid ja sellepärast on ühes lossis siiani terve galerii hobusemaale. Ühele teisele meeldis Hiina, mistõttu ta lasi aeda Hiina paviljoni ehitada. Ja nii edasi. 
  • Stiil
    Lineaarselt kulgevat lugu ei jutustata. Ühes peatükis võid olla 20. sajandis ja järgmises tagasi Karl XII aegades. See otseselt ei sega, lihtsalt vahepeal mõte ei hüppa nii kiiresti ühest ajast teise kaasa. Huvitav idee niimoodi kirjutada muidugi.
  • Emotsioonid!
    Kaunid pildid peamiselt tekitasid emotsioone.
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    Ostsin selle raamatu kuningalossi nännipoest (kus oli ootamatult odav, muide). Nii palju kui seda ajalookirjutuseks saab nimetada, on ta seega Rootsi riigi poolt heaks kiidetud ajalookirjutus. Ja illustratsioonid on täitsa päriselt olemas olevatest asjadest. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ikka tekib mõtteid ajaloo(ga seotud) raamatuid lugedes. Kuningate puhul lisaks muule see, et kes millise sündmuse ajal kunn oli, kes kelle vend/õde/abikaasa/nõbu oli.
  • Kestev mõju 
    Pole eesmärk ma pakun. Pigem hoolitsetakse, et need objektid, millest juttu on, kuhugi ei kaoks.
  • Sisuväline
    Sellise raamatu puhul oluline. Ilus peab olema. Ongi ilus - korralikud kõvad kaaned, suured ja väiksemad värvilised pildid. Uue sõna sain ka teada. Dumbwaiter on toidulift. (Ei olnudki eraldi välja toodud personali hulka kuulunud rumal ettekandja.)


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »