Otse põhisisu juurde

Royal palaces of Sweden : people and stories

 


Täna on Rootsi rahvuspüha. Alles hiljuti sain teada, miks seda just 6. juunil tähistatakse. Tavaliselt on riikide rahvuspühaks iseseisvuse väljakuulutamise päev või midagi seesugust, aga Rootsi pole ennast kunagi kellestki iseseisvaks kuulutama pidanud (naljakas mõelda, et sellised riigid olemas on). 

6. juunil 1523 (seekord täpselt 500 aastat tagasi) sai Gustav Vasa Rootsi kuningaks ja algas kaasaegse Rootsi ajalugu. (Huvitav muidugi, kui samas lauses on kaasaegne ja 500 aastat tagasi.)

Kui asja juurde minna, siis käisin isegi Rootsis tema tähtsal juubeliaastal. (Lisaks Gustav Vasa 500 aastale on ka praegusel kuningal 50 aastat kuningas oldud.) Kui juba mindud sai, tuli mõte, et ostan sealt kindlasti ühe toreda raamatu (Rootsi kohta). Sihukese, mis poleks päris pildiraamat, aga ka mitte ülitõsine ajalooraamat. Ühe leidsingi. Tema räägib lugusid Rootsi kunagiste monarhide (jm kuninglike tegelaste) kohta nende majade kaudu, kus nad elasid. Majades asuvate asjade kaudu ka.

  • Sisu (kuni 3 tärni)
    Pole Rootsi ajalugu ega monarhia ajalugu, pigem huvitavad killud, mis mõlemat puudutavad. Noh et üks kuningas oli (üks Karlidest), kellele hobused meeldisid ja sellepärast on ühes lossis siiani terve galerii hobusemaale. Ühele teisele meeldis Hiina, mistõttu ta lasi aeda Hiina paviljoni ehitada. Ja nii edasi. 
  • Stiil
    Lineaarselt kulgevat lugu ei jutustata. Ühes peatükis võid olla 20. sajandis ja järgmises tagasi Karl XII aegades. See otseselt ei sega, lihtsalt vahepeal mõte ei hüppa nii kiiresti ühest ajast teise kaasa. Huvitav idee niimoodi kirjutada muidugi.
  • Emotsioonid!
    Kaunid pildid peamiselt tekitasid emotsioone.
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    Ostsin selle raamatu kuningalossi nännipoest (kus oli ootamatult odav, muide). Nii palju kui seda ajalookirjutuseks saab nimetada, on ta seega Rootsi riigi poolt heaks kiidetud ajalookirjutus. Ja illustratsioonid on täitsa päriselt olemas olevatest asjadest. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ikka tekib mõtteid ajaloo(ga seotud) raamatuid lugedes. Kuningate puhul lisaks muule see, et kes millise sündmuse ajal kunn oli, kes kelle vend/õde/abikaasa/nõbu oli.
  • Kestev mõju 
    Pole eesmärk ma pakun. Pigem hoolitsetakse, et need objektid, millest juttu on, kuhugi ei kaoks.
  • Sisuväline
    Sellise raamatu puhul oluline. Ilus peab olema. Ongi ilus - korralikud kõvad kaaned, suured ja väiksemad värvilised pildid. Uue sõna sain ka teada. Dumbwaiter on toidulift. (Ei olnudki eraldi välja toodud personali hulka kuulunud rumal ettekandja.)


Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...