Otse põhisisu juurde

Richard Osman "Kuul, mis lendas mööda"



Coopers Chase'i nimelises pensionäride külas elavad neli naksakat vanainimest Elizabeth, Joyce, Ron ja Ibrahim on moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutavad vanu lahendamata jäänud mõrvalugusid. Aga see raamat on juba kolmas lugu sellest, kuidas nad ka pärispolitseinikega pärismõrvu lahendavad. 
  • Sisu
    Lugu on kenasti välja mõeldud, paljude nüansside ja erinevate tegelastega.
  • Stiil
    Põhiline põhjus, miks seda sarja loen. Lihtsalt mõrvalood pole minu jaoks reeglina köitvad, aga neid mõrvalugusid lugedes saab vahepeal muheleda. Jah, on selline muhelemise sari. 
Mehed noogutavad nagu kolm tarka ahvi.
  • Emotsioonid
    Pole selline, et ei saaks pooleli jätta. Aga pole ka igav. Tore on peamiselt. Tore on!
Kõik tahavad end tunda erilisena, aga keegi ei taha olla erinev.
  • Tegelased
    Autori suhe tegelastega on südamlik, ma ütleksin. Ühest küljest näeme 70. eluaastates peategelaste eluraskusi, teisalt seda, kuidas nad on siiski päris kõbusad ja lõbusad. Põhiliselt seda viimast, aga esimest ei unustata. 
Ron helistas oma pojale Jasonile ja küsis, kus oleks hea lõunat süüa, mõni selline koht, mis on stiilne, aga kus ei tekiks suurt tüli, kui ei tea, millist nuga täpselt kasutada. Mõni selline koht, kus pakuti toitu, mille Ron ära tunneks, aga kus oleks pärisservjetid ja kenad kempsud. Mõni selline koht, kus ei pidanud lipsu kandma, aga võis, kui seda tahtsid, no nii hüpoteetiliselt, ütleme, aga siiski mõni selline koht, mis arvestaks, et ta on ikkagi pensionär ja ta pole rahast tehtud, kuigi tal on, noh, mõni nael ikka ka kõrvale pandud, selle pärast pole tarvis muretseda.
  • Atmosfäär
    Üleni briti värk. Muhedusest oli juba juttu, lisaks kogu see teejoomine ja igapäevasteski asjades ülimalt viisakalt väljendumine. Usutav maailm. Või siis teadlikult ebausutav, lihtsalt vimka viskamise pärast. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ajaviitekirjandusel on vist muud eesmärgid. Kuigi on suuri küsimusi, millele mõtlema ta võib suunata. 
  • Lõpp
    Kõigil kolmel osal on head lõpud olnud. Meeldib, kuidas kogu tõde ei selgu korraga mõnel leheküljel, vaid ikka mitukümne lehekülje jooksul saad asja teada. 
  • Kestev mõju
    Mul on süda täitsa rahulik ka siis, kui seda pole.
  • Sisuväline
    Jätkuvalt lahe kaanekujundus (kuigi rebase seost sisuga ma kas ei mäleta või seda polegi). Piisavalt tugevate kaantega pehmekaaneline, et mitte kiirelt kapsaks minna. Tõlkes mõned kohad segasid, aga las ta jääb, vähemalt trükivigu polnud. 

    Loomulikult ei saa jätta märkimata, et mainiti ka Eestit. Üks tegelane mõtles helikopteri soetamisele ja vaatas, et Eestis keegi müüb kaunis uhket mudelit. Ida-Euroopa oli üldse autoril südames - üks tegelane oli poolakas, üks ukrainlane, vahepeal mainiti mingit leedulast. Ja laskesuusatamist mainiti ka. Isegi seletas ära, mis spordiala see niisugune on. 


Neljapäevase mõrvaklubi sarja eelmised raamatud:


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...