Otse põhisisu juurde

Richard Osman "Kuul, mis lendas mööda"



Coopers Chase'i nimelises pensionäride külas elavad neli naksakat vanainimest Elizabeth, Joyce, Ron ja Ibrahim on moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutavad vanu lahendamata jäänud mõrvalugusid. Aga see raamat on juba kolmas lugu sellest, kuidas nad ka pärispolitseinikega pärismõrvu lahendavad. 
  • Sisu
    Lugu on kenasti välja mõeldud, paljude nüansside ja erinevate tegelastega.
  • Stiil
    Põhiline põhjus, miks seda sarja loen. Lihtsalt mõrvalood pole minu jaoks reeglina köitvad, aga neid mõrvalugusid lugedes saab vahepeal muheleda. Jah, on selline muhelemise sari. 
Mehed noogutavad nagu kolm tarka ahvi.
  • Emotsioonid
    Pole selline, et ei saaks pooleli jätta. Aga pole ka igav. Tore on peamiselt. Tore on!
Kõik tahavad end tunda erilisena, aga keegi ei taha olla erinev.
  • Tegelased
    Autori suhe tegelastega on südamlik, ma ütleksin. Ühest küljest näeme 70. eluaastates peategelaste eluraskusi, teisalt seda, kuidas nad on siiski päris kõbusad ja lõbusad. Põhiliselt seda viimast, aga esimest ei unustata. 
Ron helistas oma pojale Jasonile ja küsis, kus oleks hea lõunat süüa, mõni selline koht, mis on stiilne, aga kus ei tekiks suurt tüli, kui ei tea, millist nuga täpselt kasutada. Mõni selline koht, kus pakuti toitu, mille Ron ära tunneks, aga kus oleks pärisservjetid ja kenad kempsud. Mõni selline koht, kus ei pidanud lipsu kandma, aga võis, kui seda tahtsid, no nii hüpoteetiliselt, ütleme, aga siiski mõni selline koht, mis arvestaks, et ta on ikkagi pensionär ja ta pole rahast tehtud, kuigi tal on, noh, mõni nael ikka ka kõrvale pandud, selle pärast pole tarvis muretseda.
  • Atmosfäär
    Üleni briti värk. Muhedusest oli juba juttu, lisaks kogu see teejoomine ja igapäevasteski asjades ülimalt viisakalt väljendumine. Usutav maailm. Või siis teadlikult ebausutav, lihtsalt vimka viskamise pärast. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ajaviitekirjandusel on vist muud eesmärgid. Kuigi on suuri küsimusi, millele mõtlema ta võib suunata. 
  • Lõpp
    Kõigil kolmel osal on head lõpud olnud. Meeldib, kuidas kogu tõde ei selgu korraga mõnel leheküljel, vaid ikka mitukümne lehekülje jooksul saad asja teada. 
  • Kestev mõju
    Mul on süda täitsa rahulik ka siis, kui seda pole.
  • Sisuväline
    Jätkuvalt lahe kaanekujundus (kuigi rebase seost sisuga ma kas ei mäleta või seda polegi). Piisavalt tugevate kaantega pehmekaaneline, et mitte kiirelt kapsaks minna. Tõlkes mõned kohad segasid, aga las ta jääb, vähemalt trükivigu polnud. 

    Loomulikult ei saa jätta märkimata, et mainiti ka Eestit. Üks tegelane mõtles helikopteri soetamisele ja vaatas, et Eestis keegi müüb kaunis uhket mudelit. Ida-Euroopa oli üldse autoril südames - üks tegelane oli poolakas, üks ukrainlane, vahepeal mainiti mingit leedulast. Ja laskesuusatamist mainiti ka. Isegi seletas ära, mis spordiala see niisugune on. 


Neljapäevase mõrvaklubi sarja eelmised raamatud:


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...