Otse põhisisu juurde

Richard Osman "Kuul, mis lendas mööda"



Coopers Chase'i nimelises pensionäride külas elavad neli naksakat vanainimest Elizabeth, Joyce, Ron ja Ibrahim on moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutavad vanu lahendamata jäänud mõrvalugusid. Aga see raamat on juba kolmas lugu sellest, kuidas nad ka pärispolitseinikega pärismõrvu lahendavad. 
  • Sisu
    Lugu on kenasti välja mõeldud, paljude nüansside ja erinevate tegelastega.
  • Stiil
    Põhiline põhjus, miks seda sarja loen. Lihtsalt mõrvalood pole minu jaoks reeglina köitvad, aga neid mõrvalugusid lugedes saab vahepeal muheleda. Jah, on selline muhelemise sari. 
Mehed noogutavad nagu kolm tarka ahvi.
  • Emotsioonid
    Pole selline, et ei saaks pooleli jätta. Aga pole ka igav. Tore on peamiselt. Tore on!
Kõik tahavad end tunda erilisena, aga keegi ei taha olla erinev.
  • Tegelased
    Autori suhe tegelastega on südamlik, ma ütleksin. Ühest küljest näeme 70. eluaastates peategelaste eluraskusi, teisalt seda, kuidas nad on siiski päris kõbusad ja lõbusad. Põhiliselt seda viimast, aga esimest ei unustata. 
Ron helistas oma pojale Jasonile ja küsis, kus oleks hea lõunat süüa, mõni selline koht, mis on stiilne, aga kus ei tekiks suurt tüli, kui ei tea, millist nuga täpselt kasutada. Mõni selline koht, kus pakuti toitu, mille Ron ära tunneks, aga kus oleks pärisservjetid ja kenad kempsud. Mõni selline koht, kus ei pidanud lipsu kandma, aga võis, kui seda tahtsid, no nii hüpoteetiliselt, ütleme, aga siiski mõni selline koht, mis arvestaks, et ta on ikkagi pensionär ja ta pole rahast tehtud, kuigi tal on, noh, mõni nael ikka ka kõrvale pandud, selle pärast pole tarvis muretseda.
  • Atmosfäär
    Üleni briti värk. Muhedusest oli juba juttu, lisaks kogu see teejoomine ja igapäevasteski asjades ülimalt viisakalt väljendumine. Usutav maailm. Või siis teadlikult ebausutav, lihtsalt vimka viskamise pärast. 
  • Mõtete ärgitamine
    Ajaviitekirjandusel on vist muud eesmärgid. Kuigi on suuri küsimusi, millele mõtlema ta võib suunata. 
  • Lõpp
    Kõigil kolmel osal on head lõpud olnud. Meeldib, kuidas kogu tõde ei selgu korraga mõnel leheküljel, vaid ikka mitukümne lehekülje jooksul saad asja teada. 
  • Kestev mõju
    Mul on süda täitsa rahulik ka siis, kui seda pole.
  • Sisuväline
    Jätkuvalt lahe kaanekujundus (kuigi rebase seost sisuga ma kas ei mäleta või seda polegi). Piisavalt tugevate kaantega pehmekaaneline, et mitte kiirelt kapsaks minna. Tõlkes mõned kohad segasid, aga las ta jääb, vähemalt trükivigu polnud. 

    Loomulikult ei saa jätta märkimata, et mainiti ka Eestit. Üks tegelane mõtles helikopteri soetamisele ja vaatas, et Eestis keegi müüb kaunis uhket mudelit. Ida-Euroopa oli üldse autoril südames - üks tegelane oli poolakas, üks ukrainlane, vahepeal mainiti mingit leedulast. Ja laskesuusatamist mainiti ka. Isegi seletas ära, mis spordiala see niisugune on. 


Neljapäevase mõrvaklubi sarja eelmised raamatud:


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...