Otse põhisisu juurde

Taylor Jenkins Reid "Evelyn Hugo seitse abikaasat"



Ajakirjas Vivant töötav noor ajakirjanik Monique saab pakkumise intervjueerida Evelyn Hugot. Kusagil 80-aastane proua oli (eriti) 1950.-1960. aastail suur täht ja nõutud näitleja. Nüüd on ta otsustanud rääkida ausalt ära loo oma elust, sealhulgas seitsmest abielust ja elu armastusest. Ta seab tingimuse, et räägib loo ainult Monique'ile, ükski teine ajakirjanik ei sobi. Noh, saagu nii. Hakkabki rääkima. Nagu arvata võib, erineb avalikkusele näidatav elu tihti tegelikkusest.

  • Sisu
    Hea lugu on kõva sõna. See on hea lugu. Kui keegi pärisbiograafiana avaldaks loo oma elust ja seitsmest abielust, siis ma suure tõenäosusega seda ei loeks, aga ilukirjandusena on elulugu mu lemmikuid. Sest kui valida saab, siis valin novelli asemel romaani ja lühikese kestusaja asemel pika. (Filmi asemel seriaali ka.) Saab suurema, põhjalikuma ja pikema pildi.
    Meeldis kerge muinasjutulisus. Ilus vaene tüdruk sai rikkaks, tal oli s e i t s e abikaasat ja ta pani oksjonile k a k s t e i s t kleiti.
    Kohati tundus liiga ilmselt konstrueeritud - tundub, et on aeg järgmise abikaasa jaoks, noh, toome siis mingi täiesti uue tegelase järsku sisse. 
  • Stiil
    Miskipärast on jätkuvalt väga populaarne see ülesehitus, kus arendatakse paralleelselt kahte liini - üks toimub minevikus, üks olevikus. Ja siis lõpuks (oh üllatust!) saame teada, et need kaks on omavahel seotud. See pole enam huvitav. Siin ta otseselt ei seganud, aga kas ta vajalik oli... Mulle meeldinuks, kui alanukski nii et Tere, mina olen Evelyn Hugo ja nüüd järgneb minu elulugu.
    Lobedalt loetav. Suhteliselt paks raamat on aja olemasolul võimalik üsna ruttu läbi lugeda. 
  • Emotsioonid
    Kottis, aga võinuks oluliselt rohkem kottida.
  • Tegelased
    Ilmselgelt mängiti selle peale, et kuuldes sõnapaari seitse abielu tuleb inimestele meelde Elizabeth Taylor oma kaheksa abieluga. Ja kuuldes sõnapaari blond sekspomm meenub Marilyn Monroe. Mõlemad olid ka enam või vähem Evelyn Hugo eakaaslased. 
    Ma arvan, et täitsa kaval lüke sihuke tegelane teha. Sest kui lugeja tunneb, et tegelane on talle natuke tuttav, siis on pool konksu juba sisse visatud. Fan fiction töötab ka samal põhimõttel.
    Teised tegelased olidki lihtsalt kõrvaltegelased. Otse üleliigsed ei tundunud, aga ilma Evelynita ka suurt midagi ei tähendanud.
  • Atmosfäär
    See justkui pidi olema oluline, et tegevus(e algus) on 1950ndatel ja 60ndatel, aga tegelikult oleks vist võinud ükskõik mis ajal tegevus olla. Nojah, ehk vaid selle välja toomine, et tollal olid Hollywoodi näitlejad konkreetsete filmistuudiotega seotud ja see mõjutas nende karjääre.
  • Mõtete ärgitamine
    Eks natuke ju mõtled, et inimesed teevad kuulsuse ja sära nimel igasuguseid asju ja pole minu asi hukka mõista, kui see ongi nende eesmärk. (Muidugi võib vaielda, kas need siin siiski ainsad eesmärgid olid.)
Ja et sa pead olema valmis eitama oma päritolu, valmis tegema oma kehast tarbeeseme, valmis headele inimestele valetama, ohverdama need, keda armastad selle nimel, mida teised sinust arvavad, ja valima üha uuesti ja uuesti enda võltsi versiooni, kuni unustad, kellena sa alustasid või miks sa üldse selle kõigega tegelema hakkasid. 
  • Lõpp
    Evelyni loo lõpplahendus oli ettearvatav. Monique'i raev oli minu jaoks natuke kistud. Noh, vähemalt see läks tal ruttu üle. (Oi, spoilerid vist.)
  • Kestev mõju
    Minu jaoks ilmselt pole kestvat mõju. Aga. Miks ma seda raamatut üldse lugesin oli see, et kogu maailm tundub seda väga imetlevat. Tee otsing 21. sajandi raamatud, millest võiks saada klassika ja see tuleb koos Zafóni "Tuule varjuga" esimesena välja. Lisaks kõik inimesed, keda olen kuulnud või lugenud selle kohta midagi ütlemas, on arvanud, et see on midagi erilist. Minu jaoks oli lihtsalt tavalisest natuke parem selle žanri teos. Pole sellele peale lõpetamist mõelnud. Aga kui keegi suvatseb sellest filmi või seriaali teha, siis kahtlemata vaatan, sest see on ekraanile võib-olla veel paremini sobiv lugu kui raamatusse. 
  • Sisuväline
    Normaalne tõlge. Kaanepildi suurim fänn ei ole. (Aga tundub, et raamat on mitmetes keeltes sarnase kaanepildiga.) Roheline kleit on ju ilus roheline, aga kuidagi ei teki pilti vaadates selle ajastu meeleolu, mis võiks tekkida. Mis kleitidesse puutub, siis olin lootusrikas, et mõni fänn on need raamatus olnud kirjeldusi ja oma fantaasiat kasutades üles joonistanud, aga ei leidnud muud kui vaid interpretatsioone rohelisest kleidist.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...