Järg raamatule "Neljapäevane mõrvaklubi", või samast sarjast on ehk õigem öelda. Põhitegelased samad (ikka need naksakad pensionärid), lugu uus (aga ikka mõrvad).
Autor paneb kohe algusest peale väga muheda jutuga minema ja küll on tore lugeda! Arvan, et ka siis, kui pole tavapäraselt suur krimkade lugeja. Ma ei ole näiteks.
Väga palju ei saa öelda, mis juhtub, muidu ütleb ette. Aga nagu tutvustuses öeldakse, on kriitikud seda juba nimetanud Osmani teiseks romaaniks, nii et siit võib järeldusi teha. Mängus on teemandid ja narkoärikad ja olulisel kohal ka see, mis elu need vanurid elavad, mida mõtlevad.
Praegu lugesin, et mõrvaklubi tegelaste välja mõtlemisel sai autor inspiratsiooni "A-rühmast". Tegelased on endine politseinik Elizabeth, endine meditsiiniõde Joyce, endine psühhiaater Ibrahim ja endine ametiühingujuht Ron. Hm.
Seda ka lugesin, et filme hakatakse neist lugudest tegema. Pole veel teada, kes peaosalisi mängima hakkavad. Autor tegi kusagil intervjuus nalja, et Meryl Streep muudkui kirjutab talle, et tahab tulla mängima.
Raamat on teravmeelne. Lõbustab, ei vaeva.
Kommentaarid