36-aastane Keiko on 18 aastat töötanud ühes Tokyo toidupoes. Ta on tubli töötaja, kindlate reeglite alusel müüjaks koolitatud. Ometi leiavad inimesed tema ümber, et Keiko elu pole täisväärtuslik - selles vanuses peaks ta kindlasti juba abielus olema, tal peaks lapsed olema, ja kindlasti ei peaks ta töötama sellisel madalapalgalisel kohal.
Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend.
See, kuidas Keiko mõtleb (ja vastavalt sellele käitub), näib natuke viitavat mingile autismispektri häirele. Otse midagi välja ei öelda, aga see polegi oluline. Mõte jääb samaks. On inimene, kes saab aru, mida ta teeb, ja talle meeldib see. Ta saab endaga hakkama, ta ei ole kellelegi koormaks ega ohtlik, töötav inimene on ühiskonnale kasulik ju hoopis. Miks talle siis pidevalt vihjatakse, et ta justkui pole normaalne inimene?
"Ta on vist mingi 35-aastane. Aga ikka veel töötab sellises poes tunnitasulisena." - "Selline vanus on ju peaaegu et elu lõpp. Mõttetu tüüp! Koorem ühiskonnale! Inimese kohus on kas töö või perekonna läbi olla osaks ühiskonnast."
Tegelikult seisame kõik selles loos mõlemal pool. Igaüks leiab enda juures midagi, mille poolest ta ühiskonna ootusele ei vasta, samas on igaüks (kasvõi mõttes) arvustanud kedagi teist, lähtudes sellest, mis on normaalne ja mis pole.
Inimesed arvavad, et neil on õigus kõike, mis tundub veider, jalge alla trampida ja välja urgitseda, mis on selle veidruse põhjus.
Inglise keeles on raamatu pealkiri "Convenience store woman", mis annab ehk natuke rohkem peategelasest aimu kui "Inimene helendavast klaaskastist". Viimane võiks pealkirja järgi ka ulmekas olla. Tegelikult on vist mõeldud seda, et Jaapanis on nn mugavuspoed või kohalikud väiksed (toidu)poed hästi valgustatud ja korrastatud ehk tõesti nagu helendavad klaaskastid.
Õhukestel raamatutel on kalduvus olla mõtlemapanevad. (Umbes nagu luuletustel - vähem sõnu, rohkem mõtet.)
Kommentaarid