Otse põhisisu juurde

Sayaka Murata "Inimene helendavast klaaskastist"

36-aastane Keiko on 18 aastat töötanud ühes Tokyo toidupoes. Ta on tubli töötaja, kindlate reeglite alusel müüjaks koolitatud. Ometi leiavad inimesed tema ümber, et Keiko elu pole täisväärtuslik - selles vanuses peaks ta kindlasti juba abielus olema, tal peaks lapsed olema, ja kindlasti ei peaks ta töötama sellisel madalapalgalisel kohal.

Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend.

See, kuidas Keiko mõtleb (ja vastavalt sellele käitub), näib natuke viitavat mingile autismispektri häirele. Otse midagi välja ei öelda, aga see polegi oluline. Mõte jääb samaks. On inimene, kes saab aru, mida ta teeb, ja talle meeldib see. Ta saab endaga hakkama, ta ei ole kellelegi koormaks ega ohtlik, töötav inimene on ühiskonnale kasulik ju hoopis. Miks talle siis pidevalt vihjatakse, et ta justkui pole normaalne inimene?

"Ta on vist mingi 35-aastane. Aga ikka veel töötab sellises poes tunnitasulisena." - "Selline vanus on ju peaaegu et elu lõpp. Mõttetu tüüp! Koorem ühiskonnale! Inimese kohus on kas töö või perekonna läbi olla osaks ühiskonnast."

Tegelikult seisame kõik selles loos mõlemal pool. Igaüks leiab enda juures midagi, mille poolest ta ühiskonna ootusele ei vasta, samas on igaüks (kasvõi mõttes) arvustanud kedagi teist, lähtudes sellest, mis on normaalne ja mis pole.

Inimesed arvavad, et neil on õigus kõike, mis tundub veider, jalge alla trampida ja välja urgitseda, mis on selle veidruse põhjus.

Inglise keeles on raamatu pealkiri "Convenience store woman", mis annab ehk natuke rohkem peategelasest aimu kui "Inimene helendavast klaaskastist". Viimane võiks pealkirja järgi ka ulmekas olla. Tegelikult on vist mõeldud seda, et Jaapanis on nn mugavuspoed või kohalikud väiksed (toidu)poed hästi valgustatud ja korrastatud ehk tõesti nagu helendavad klaaskastid. 

Õhukestel raamatutel on kalduvus olla mõtlemapanevad. (Umbes nagu luuletustel - vähem sõnu, rohkem mõtet.)


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...