Otse põhisisu juurde

Sayaka Murata "Inimene helendavast klaaskastist"

36-aastane Keiko on 18 aastat töötanud ühes Tokyo toidupoes. Ta on tubli töötaja, kindlate reeglite alusel müüjaks koolitatud. Ometi leiavad inimesed tema ümber, et Keiko elu pole täisväärtuslik - selles vanuses peaks ta kindlasti juba abielus olema, tal peaks lapsed olema, ja kindlasti ei peaks ta töötama sellisel madalapalgalisel kohal.

Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend.

See, kuidas Keiko mõtleb (ja vastavalt sellele käitub), näib natuke viitavat mingile autismispektri häirele. Otse midagi välja ei öelda, aga see polegi oluline. Mõte jääb samaks. On inimene, kes saab aru, mida ta teeb, ja talle meeldib see. Ta saab endaga hakkama, ta ei ole kellelegi koormaks ega ohtlik, töötav inimene on ühiskonnale kasulik ju hoopis. Miks talle siis pidevalt vihjatakse, et ta justkui pole normaalne inimene?

"Ta on vist mingi 35-aastane. Aga ikka veel töötab sellises poes tunnitasulisena." - "Selline vanus on ju peaaegu et elu lõpp. Mõttetu tüüp! Koorem ühiskonnale! Inimese kohus on kas töö või perekonna läbi olla osaks ühiskonnast."

Tegelikult seisame kõik selles loos mõlemal pool. Igaüks leiab enda juures midagi, mille poolest ta ühiskonna ootusele ei vasta, samas on igaüks (kasvõi mõttes) arvustanud kedagi teist, lähtudes sellest, mis on normaalne ja mis pole.

Inimesed arvavad, et neil on õigus kõike, mis tundub veider, jalge alla trampida ja välja urgitseda, mis on selle veidruse põhjus.

Inglise keeles on raamatu pealkiri "Convenience store woman", mis annab ehk natuke rohkem peategelasest aimu kui "Inimene helendavast klaaskastist". Viimane võiks pealkirja järgi ka ulmekas olla. Tegelikult on vist mõeldud seda, et Jaapanis on nn mugavuspoed või kohalikud väiksed (toidu)poed hästi valgustatud ja korrastatud ehk tõesti nagu helendavad klaaskastid. 

Õhukestel raamatutel on kalduvus olla mõtlemapanevad. (Umbes nagu luuletustel - vähem sõnu, rohkem mõtet.)


Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...