Otse põhisisu juurde

Sayaka Murata "Inimene helendavast klaaskastist"

36-aastane Keiko on 18 aastat töötanud ühes Tokyo toidupoes. Ta on tubli töötaja, kindlate reeglite alusel müüjaks koolitatud. Ometi leiavad inimesed tema ümber, et Keiko elu pole täisväärtuslik - selles vanuses peaks ta kindlasti juba abielus olema, tal peaks lapsed olema, ja kindlasti ei peaks ta töötama sellisel madalapalgalisel kohal.

Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend.

See, kuidas Keiko mõtleb (ja vastavalt sellele käitub), näib natuke viitavat mingile autismispektri häirele. Otse midagi välja ei öelda, aga see polegi oluline. Mõte jääb samaks. On inimene, kes saab aru, mida ta teeb, ja talle meeldib see. Ta saab endaga hakkama, ta ei ole kellelegi koormaks ega ohtlik, töötav inimene on ühiskonnale kasulik ju hoopis. Miks talle siis pidevalt vihjatakse, et ta justkui pole normaalne inimene?

"Ta on vist mingi 35-aastane. Aga ikka veel töötab sellises poes tunnitasulisena." - "Selline vanus on ju peaaegu et elu lõpp. Mõttetu tüüp! Koorem ühiskonnale! Inimese kohus on kas töö või perekonna läbi olla osaks ühiskonnast."

Tegelikult seisame kõik selles loos mõlemal pool. Igaüks leiab enda juures midagi, mille poolest ta ühiskonna ootusele ei vasta, samas on igaüks (kasvõi mõttes) arvustanud kedagi teist, lähtudes sellest, mis on normaalne ja mis pole.

Inimesed arvavad, et neil on õigus kõike, mis tundub veider, jalge alla trampida ja välja urgitseda, mis on selle veidruse põhjus.

Inglise keeles on raamatu pealkiri "Convenience store woman", mis annab ehk natuke rohkem peategelasest aimu kui "Inimene helendavast klaaskastist". Viimane võiks pealkirja järgi ka ulmekas olla. Tegelikult on vist mõeldud seda, et Jaapanis on nn mugavuspoed või kohalikud väiksed (toidu)poed hästi valgustatud ja korrastatud ehk tõesti nagu helendavad klaaskastid. 

Õhukestel raamatutel on kalduvus olla mõtlemapanevad. (Umbes nagu luuletustel - vähem sõnu, rohkem mõtet.)


Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...