Tegevus toimub Cooper's Chase'i nimelises pensionäride külas, nähtavasti sellised on olemas. Seal on neli naksakat vanainimest moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutletakse vanade lahendamata jäänud mõrvajuhtumite üle. Siis aga leiab külas aset üks päris mõrv. Klubilised on sellest täitsa põnevil ja hakkavad asja innukalt uurima (korraldades asjad nii, et kohalikul politseil ei jääks muud üle, kui nendega koostööd teha).
Mõrv on raamatus oluline, aga vähemalt sama oluline ja veelgi toredam on lugeda, kuidas nood inimesed elavad ja mida mõtlevad jne. Sest, nagu arvata võite, pole vanainimeste näol, kes mõrvu uurida viitsivad, tegemist mingite torssis tüüpidega. Nad mõistavad nalja ja. Iseenda üle ka.
Üle 400 lehekülje paksune raamat, aga ei tundunud nii paks. Jutt jooksis lobedalt ja stiil oli humoorikas, pluss peatükid hästi lühikesed, see on hea psühholoogiline nõks alati.
Richard Osman on tegelikult Suurbritannias televisioonist tuntud nägu, mõnedest telemängudest näiteks. "Neljapäevane mõrvaklubi" on tema esimene ja siiani parim romaan (nagu raamatus tabavalt öeldakse). Kusagil kuu aega tagasi ilmus tegelikult mõrvaklubi sarja teine osa ka juba, loodetavasti jõuab eesti keeldegi.
Mis tõlkesse puutub, siis oli täitsa tubli tõlge, üldse ei seganud (sel moel nagu paljude inglise keelest tõlgitud raamatute tõlked segavad).
Mõned head laused raamatust:
- Kui vahel ei nuta, nutad lõpuks kogu aeg.
- Pealegi on teada-tuntud tõsiasi, et kodus tehtud kookides pole kaloreid.
- Hoiad end kuidagi vee peal, sööd rohkem, naerad vähem. (Tabav ju, ei?)
- Äpp on nagu internet, ainult telefoni jaoks.
Kommentaarid