Otse põhisisu juurde

David Nicholls "Starter for 10"

Töölisklassi noormees Brian läheb 1980. aastate Suurbritannias ülikooli. Ta pole päris kindel, kes ta on või mida ta tahab (universaalsed probleemid, kas pole?). Üks kindel soov tal siiski on - osaleda ülikoolidevahelises mälumängusaates "University Challenge". 

"University Challenge" on pika ajalooga saade Suurbritannia televisioonis. Sihuke tõsine mälumäng. Vaatasin huvi pärast ära ühe terve saate 2022. aastast ja teadsin vastust tervelt ühele esitatud küsimusele. 

Mälumäng on tegevuses siiski pigem tagaplaanil, sest esiplaanil on suhted - Briani suhted perekonnaga, lapsepõlvesõpradega, uute ülikoolisõpradega.

Peategelase käitumine võib ilmselt ärritavalt mõjuda, aga ta on tõetruu. Ülikooli esimesel (teisel, kolmandal) kursusel teevad paljud inimesed kummalisi asju. Kas sellepärast, et teadlikult kummalisi asju teha (sest kummalisi asju teha tundub lahe ja on tekkinud võimalus neid teha), või sellepärast, et enda meelest teed normaalseid asju, aga kukub kõrvaltvaatajale kummaliselt välja. 

Mind ajas küll naerma vahepeal. Ja päris lihtsalt läks edasi, kuigi polnud kõige algelisemat sõnavara kasutades kirjutatud. Ega ta ainult nali muidugi pole, Brianil on ikka elu õppetunnid ja täiskasvamine teemaks.

 Raamatu lõpus tõdeb Brian:

All young people worry about things, it's natural and inevitable part of growing up, and at the age of sixteen my greatest anxiety in life was that I'd never again achieve anything as good, or pure, or noble, or true, as my O-level results. And I suppose I still might not. But that was all a long, long time ago. I'm nineteen now, and I like to think I'm a lot wiser and cooler about these things.

Eks ta ole. Sest on suur vahe kas 16 või 19 (päriselt ka).

Väga õige tundus seda inglise keeles lugeda, oli väga inglaslik. Ega teda eesti keeles olemas ole ka. Kuidas pealkirjagi näiteks tõlkida? "10 punkti küsimus"? David Nichollsilt on eesti keelde tõlgitud raamat "Üks päev".

"Starter for 10" on ka filmiks tehtud, olen kunagi näinud. Seal mängib näitlejaid, kes said hiljem veel kümme korda kuulsamaks (James Mc Avoy peaosas, Benedict Cumberbatch, James Corden). 

Kate Bush on peategelase suur lemmik, ta ütleb end kõiki Bushi laulude sõnu peast teadvat. "The man with a child in his eyes" mainitakse korduvalt ära.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »