Norralannast ajakirjanik kirjeldab 2001. aasta järgse (raamat ilmus 2002) Afganistani elu ühe raamatukaupmehe perekonna näitel.
Alguses oli lihtsalt huvitav, aga üsna ruttu tekkisid mõningad probleemid.
Raamatu nimi viitab ühele isikule, raamatus aga räägitakse lisaks kaupmehele ka mitmest tema pereliikmest. Miks mitte siis näiteks "Kabuli raamatukaupmehe perekond"? Või oligi eesmärk näidata, et kaupmees oli ainuke, kes sealse ühiskonna mõttes midagi tähendas?
Raamat ei jätnud terviklikku muljet. Peatükkidel olid erinevad peategelased, hüpati ühe tegelase ja teema juurest järgmise juurde, peatükkidel väga seost omavahel polnud. Võib-olla kui need peatükid oleksid eraldi ajaleheartiklitena ilmunud või oleks ilmutatud raamat intervjuudest nende tegelastega (sest ilmselt sai autor oma info suuresti intervjuude kaudu), oleks loogilisem olnud.
Segaseks jäi, mis selle raamatu kirjutamise eesmärk oli. Mis tunnet ma peaksin tundma seda lugedes? Polnud kuigi empaatiline kirjutis ühegi külje pealt. Pigem sihuke "asjad on halvasti ja ise nad on süüdi, et halvasti on"- suhtumine. Üleolev? (Ja samas kirjutab autor eessõnas, kuidas ta elas selle perekonna juures ja kuidas nad teda ilusti vastu võtsid jne.) Segaseks jääb mõnigi asi.
Ma ei tunne ennast piisavalt pädevana, et Afganistani teemal üldisemalt arvamust avaldada, aga see konkreetne üllitis oli ärritavalt kirjutatud.
Wiki räägib, et raamatukaupmees, kellest see raamat on, kaebas Seierstadi kohtusse ja võitis. Seierstad kaebas edasi ja võitis. Ei tea, kas sellega lõppes.
Kommentaarid