Otse põhisisu juurde

F. Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"



Lugesin seda esmakordselt pea kümme aastat tagasi, sest tahtsin näha raamatu põhjal valminud filmi, mis parajasti kinno tuli. (Reeglina mulle ei meeldi raamatut peale filmi nägemist lugeda.) Vist ei süvenenud liialt lugemisse või oli lihtsalt vale hetk? Nüüd oli parem hetk - puhkepäeva pärastlõuna. 

1920ndatel elab New Yorgis lossilikult uhkes majas salapärane härra Jay Gatsby. Lugu temast jutustab naabrimees Nick Carraway, kes kõigepealt näeb kõrvalt Gatsby majas toimuvaid uhkeid pidusid, hiljem osaleb mõnel ka ise. 

Kõige parem osa raamatust ongi Gatsby tegelaskuju joonte ja loo väljakoorumine raamatu jooksul. On vist loogiline ka kirjutada pigem raamat suurest unistajast kui kõvast realistist. Mõtlen, et puhtalt lugeja vaatenurgast on ju unistaja tegelaskuju huvitavam? Ja see, et Gatsby kehastab Ameerika unistust, teeb loo suisa ajatuks.

Tegelasi on muidugi veel - paar kaunis värvikat naisterahvast (kelle värvikus võib seisneda ka pealispinna aluses tühjuses) ja üks vanakooli rikkurite esindaja.

Ja praegu mõtlen, et vist oli lugu jutustatud viisil, mis andis üsna algusest peale aimu, kuidas see lõpeb.

Lugesin 1966. aasta Eesti Raamatu väljaannet, mis tundub olemagi eesti keeles esimene. Ilusas keeles (ka Enn Soosaarel hästi tõlgitud), ilusate kirjeldustega, sh tolle aja kirjeldustega. Minimalistlikud illustratsioonid Heldur Viireselt olid meeleolukad.

Kindlasti on USA-s terved hordid inimesi "Suure Gatsby" kohta ülikooli lõputöid ja edasisi teadustöid kirjutanud, see ju ometi on THE great American novel. Minul on samad tunded, mis "Sõrmuste isandaga" - respekt on, tõesti hästi välja mõeldud ja teostatud, vaimustust pole (räägivad ju, et südant ei saa sundida). 

Ta oli jumalapoeg - kui see fraas midagi tähendab, siis tähendab ta just seda - ja pidi täitma ülesannet, mille Isa oli talle määranud, pidi teenima päratut, vulgaarset ja võltskuldset Ilu. Nõnda mõtles ta endale välja Jay Gatsby, kes igapidi vastas seitsmeteistkümneaastase nooruki unistustele, ja jäi sellele Jay Gatsbyle truuks oma elu lõpuni.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...