Otse põhisisu juurde

F. Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"



Lugesin seda esmakordselt pea kümme aastat tagasi, sest tahtsin näha raamatu põhjal valminud filmi, mis parajasti kinno tuli. (Reeglina mulle ei meeldi raamatut peale filmi nägemist lugeda.) Vist ei süvenenud liialt lugemisse või oli lihtsalt vale hetk? Nüüd oli parem hetk - puhkepäeva pärastlõuna. 

1920ndatel elab New Yorgis lossilikult uhkes majas salapärane härra Jay Gatsby. Lugu temast jutustab naabrimees Nick Carraway, kes kõigepealt näeb kõrvalt Gatsby majas toimuvaid uhkeid pidusid, hiljem osaleb mõnel ka ise. 

Kõige parem osa raamatust ongi Gatsby tegelaskuju joonte ja loo väljakoorumine raamatu jooksul. On vist loogiline ka kirjutada pigem raamat suurest unistajast kui kõvast realistist. Mõtlen, et puhtalt lugeja vaatenurgast on ju unistaja tegelaskuju huvitavam? Ja see, et Gatsby kehastab Ameerika unistust, teeb loo suisa ajatuks.

Tegelasi on muidugi veel - paar kaunis värvikat naisterahvast (kelle värvikus võib seisneda ka pealispinna aluses tühjuses) ja üks vanakooli rikkurite esindaja.

Ja praegu mõtlen, et vist oli lugu jutustatud viisil, mis andis üsna algusest peale aimu, kuidas see lõpeb.

Lugesin 1966. aasta Eesti Raamatu väljaannet, mis tundub olemagi eesti keeles esimene. Ilusas keeles (ka Enn Soosaarel hästi tõlgitud), ilusate kirjeldustega, sh tolle aja kirjeldustega. Minimalistlikud illustratsioonid Heldur Viireselt olid meeleolukad.

Kindlasti on USA-s terved hordid inimesi "Suure Gatsby" kohta ülikooli lõputöid ja edasisi teadustöid kirjutanud, see ju ometi on THE great American novel. Minul on samad tunded, mis "Sõrmuste isandaga" - respekt on, tõesti hästi välja mõeldud ja teostatud, vaimustust pole (räägivad ju, et südant ei saa sundida). 

Ta oli jumalapoeg - kui see fraas midagi tähendab, siis tähendab ta just seda - ja pidi täitma ülesannet, mille Isa oli talle määranud, pidi teenima päratut, vulgaarset ja võltskuldset Ilu. Nõnda mõtles ta endale välja Jay Gatsby, kes igapidi vastas seitsmeteistkümneaastase nooruki unistustele, ja jäi sellele Jay Gatsbyle truuks oma elu lõpuni.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...