Otse põhisisu juurde

F. Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"



Lugesin seda esmakordselt pea kümme aastat tagasi, sest tahtsin näha raamatu põhjal valminud filmi, mis parajasti kinno tuli. (Reeglina mulle ei meeldi raamatut peale filmi nägemist lugeda.) Vist ei süvenenud liialt lugemisse või oli lihtsalt vale hetk? Nüüd oli parem hetk - puhkepäeva pärastlõuna. 

1920ndatel elab New Yorgis lossilikult uhkes majas salapärane härra Jay Gatsby. Lugu temast jutustab naabrimees Nick Carraway, kes kõigepealt näeb kõrvalt Gatsby majas toimuvaid uhkeid pidusid, hiljem osaleb mõnel ka ise. 

Kõige parem osa raamatust ongi Gatsby tegelaskuju joonte ja loo väljakoorumine raamatu jooksul. On vist loogiline ka kirjutada pigem raamat suurest unistajast kui kõvast realistist. Mõtlen, et puhtalt lugeja vaatenurgast on ju unistaja tegelaskuju huvitavam? Ja see, et Gatsby kehastab Ameerika unistust, teeb loo suisa ajatuks.

Tegelasi on muidugi veel - paar kaunis värvikat naisterahvast (kelle värvikus võib seisneda ka pealispinna aluses tühjuses) ja üks vanakooli rikkurite esindaja.

Ja praegu mõtlen, et vist oli lugu jutustatud viisil, mis andis üsna algusest peale aimu, kuidas see lõpeb.

Lugesin 1966. aasta Eesti Raamatu väljaannet, mis tundub olemagi eesti keeles esimene. Ilusas keeles (ka Enn Soosaarel hästi tõlgitud), ilusate kirjeldustega, sh tolle aja kirjeldustega. Minimalistlikud illustratsioonid Heldur Viireselt olid meeleolukad.

Kindlasti on USA-s terved hordid inimesi "Suure Gatsby" kohta ülikooli lõputöid ja edasisi teadustöid kirjutanud, see ju ometi on THE great American novel. Minul on samad tunded, mis "Sõrmuste isandaga" - respekt on, tõesti hästi välja mõeldud ja teostatud, vaimustust pole (räägivad ju, et südant ei saa sundida). 

Ta oli jumalapoeg - kui see fraas midagi tähendab, siis tähendab ta just seda - ja pidi täitma ülesannet, mille Isa oli talle määranud, pidi teenima päratut, vulgaarset ja võltskuldset Ilu. Nõnda mõtles ta endale välja Jay Gatsby, kes igapidi vastas seitsmeteistkümneaastase nooruki unistustele, ja jäi sellele Jay Gatsbyle truuks oma elu lõpuni.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...