Otse põhisisu juurde

F. Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"



Lugesin seda esmakordselt pea kümme aastat tagasi, sest tahtsin näha raamatu põhjal valminud filmi, mis parajasti kinno tuli. (Reeglina mulle ei meeldi raamatut peale filmi nägemist lugeda.) Vist ei süvenenud liialt lugemisse või oli lihtsalt vale hetk? Nüüd oli parem hetk - puhkepäeva pärastlõuna. 

1920ndatel elab New Yorgis lossilikult uhkes majas salapärane härra Jay Gatsby. Lugu temast jutustab naabrimees Nick Carraway, kes kõigepealt näeb kõrvalt Gatsby majas toimuvaid uhkeid pidusid, hiljem osaleb mõnel ka ise. 

Kõige parem osa raamatust ongi Gatsby tegelaskuju joonte ja loo väljakoorumine raamatu jooksul. On vist loogiline ka kirjutada pigem raamat suurest unistajast kui kõvast realistist. Mõtlen, et puhtalt lugeja vaatenurgast on ju unistaja tegelaskuju huvitavam? Ja see, et Gatsby kehastab Ameerika unistust, teeb loo suisa ajatuks.

Tegelasi on muidugi veel - paar kaunis värvikat naisterahvast (kelle värvikus võib seisneda ka pealispinna aluses tühjuses) ja üks vanakooli rikkurite esindaja.

Ja praegu mõtlen, et vist oli lugu jutustatud viisil, mis andis üsna algusest peale aimu, kuidas see lõpeb.

Lugesin 1966. aasta Eesti Raamatu väljaannet, mis tundub olemagi eesti keeles esimene. Ilusas keeles (ka Enn Soosaarel hästi tõlgitud), ilusate kirjeldustega, sh tolle aja kirjeldustega. Minimalistlikud illustratsioonid Heldur Viireselt olid meeleolukad.

Kindlasti on USA-s terved hordid inimesi "Suure Gatsby" kohta ülikooli lõputöid ja edasisi teadustöid kirjutanud, see ju ometi on THE great American novel. Minul on samad tunded, mis "Sõrmuste isandaga" - respekt on, tõesti hästi välja mõeldud ja teostatud, vaimustust pole (räägivad ju, et südant ei saa sundida). 

Ta oli jumalapoeg - kui see fraas midagi tähendab, siis tähendab ta just seda - ja pidi täitma ülesannet, mille Isa oli talle määranud, pidi teenima päratut, vulgaarset ja võltskuldset Ilu. Nõnda mõtles ta endale välja Jay Gatsby, kes igapidi vastas seitsmeteistkümneaastase nooruki unistustele, ja jäi sellele Jay Gatsbyle truuks oma elu lõpuni.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...