Mõnikord piisab ainult paari lehekülje läbi lugemisest, kui juba saad aru, et see raamat hakkab väga meeldima. Edasised mõnisada lehekülge ei valmistanud pettumust.
Tegevus toimub 1960ndate lõpu (ja 1970. aasta) Oslos, kus 16-aastase Aksel Vindingi eesmärk on elukutseliseks pianistiks saada. Lisaks temale veel mõned eakaaslased sama plaaniga. Akseli perekonnas on isa, õde ja mõni aeg tagasi surnud ema, kes Akseli muusika juurde juhatas. Paar värvikat klaveriõpetajakuju mängivad ka olulist rolli. Tegelasi on mitmeid ja huvitavaid ühesõnaga.
Huvitavad tegelased mitmekülgses sisus. Kuidas teismeline poiss käitub ikka teismelise poisina, kuigi ta pole päris tavaline teismeline poiss, kuidas mingid perekonnad on lõhki kistud kas karjääriambitsiooni pärast või seda ettekäändeks tuues. Kas karjäär muusikas on kõige olulisem või saaks ka teisiti, küsib mõni tegelane.
Arvatavasti on see lugu (vähemalt mõnevõrra) autobiograafiline. Autor oli ka 1960ndatel teismeline ja Ketil Bjørnstad on tegelikult ka pianist ja helilooja.
Linnateater mängib praegu raamatu põhjal tehtud etendust "Muusikale". (Hooaja lõpuni välja müüdud mudugi.)
Ma mõtlen, kuidas meil on vedanud, meil, kellel on muusika.
See on nii lihtne mõte, banaalne peaaegu, aga mulle meeldib, olen seda nii palju kordi mõelnud.
Meeldiv raamat, vähe juttu. Lähen edasi lugema. Aksel Vindingi lugu jätkub raamatus "Jõgi".
Kommentaarid
Postita kommentaar