Njah.
Miks ma seda üldse lugesin? Ei lugenudki tegelikult, kuulasin. Sest see oli kuulamiseks kättesaadav ja tahtsin midagi lihtsat mõne teise tegevuse taustaks kuulata. Raamatu nimi oli tuttav, Goodreadsis ilmselt silma jäänud.
Teadsin ju küll, et väärtkirjandust siit ei tule, aga et ta nii halb oli... Naine oli naise stereotüüp ja mees oli mehe stereotüüp, kumbki mitte heas mõttes. Mees ütles juba esimeste peatükkide jooksul selliseid asju, et mõtlesin, et kui nüüd lõpuks üritatakse lugejale sööta selle tüübi heaks meheks keeramist, siis mina seda ära ei osta. Üritatigi. Ma mõtlen, et 21. sajandil kujutada ühte meest sellisena ja ühte naist sellisena, maitea, nagu ei sobi enam.
Üldise sisu mõttes ka väga lihtsakoeline värk. Mõtlesid lugedes, et ahah, järgmiseks juhtub nüüd see asi, ja siis see juhtuski. Ühtlasi üritati venitatud fan fictioni kombel lugu pikaks venitada, pinget kruvida. Mul ei kruvinud.
Loo tegevus toimus ühes kirjastuses. Naine oli ühe ülemuse assistent ja mees teise ülemuse oma. Muidugi nad üksteist üldse ei sallinud. Aga siis, üllatus-üllatus, saime teada, et vihkamise ja armastuse vahel on ainult üks väike samm.
Ma olen natuke naiivne vist, aga jätkuvalt usun, et naistekaid saab ka hästi kirjutada.
Kommentaarid
Postita kommentaar