Otse põhisisu juurde

Andy Weir "Project Hail Mary" / "Ave Maria"

Elu Maal ähvardab oht - tundmatu aine ründab Päikest, muutes selle tuhmimaks. Inimkonnal on jäänud loetud aastad, et midagi ette võtta. Põhikooliõpetaja Ryland Grace saadetakse kosmosesse (on see õige sõna siin?) asja uurima ja ehk lahendust leidma. Kas ta selle leiab, kas tal on abilisi ja kas tema ponnistustest mingit kasu tõuseb, sellest räägitaksegi ca 500 lehekülje jooksul.

Mõned raamatud on sellised, mille puhul elad väga sisse ja peamiseks huviks on teada saada, mis edasi tuleb. Seda raamatut polnud ka igav lugeda, üldiselt oli huvitav, aga pigem oli rohkem niuke lugu, kus lugemise ajal tekkis palju mõtteid, mis otsapidi raamatu teemaga seotud.

Näiteks see, kuidas meie mõtlemine on suuresti piiratud keelega (ehk meil on raske mõelda asjadele, mille kohta pole olemas sõna/keelelist seletust). Või see, kuidas ka keskkonnaprobleemid võivad olla suhtelised (ma pole kliimasoojenemise eitaja). Või see, kuidas suhestuvad suur eesmärk ja väike eesmärk.

Ilusa ideena joonistus mitmes kohas väja, et edu saladus peitub koostöös. Ühtlasi tundus mitte päris juhuslik, et peategelane oli õpetaja. Vist natuke sooviti osutada sellele, kuidas õpetaja on ühiskonna (tihti nähtamatu) kangelane. (Või tahtsin mina seda lihtsalt nii lugeda, ka võimalik.)

Tegelaskujuna meeldis kogu Maa päästmise operatsiooni juht preili Stratt. Andis võimaluse arutleda, kas ta oli hea juht, milline inimene ta oli, millised omadused peavad olema erakorraliste ülesannetega juhil jne.

Mis vormi puutub, siis raamat sisaldas väga palju füüsikasse, keemiasse, tehnikasse puutuvat sõnavara ja tegevuste kirjeldusi. Mingist hetkest andsin natuke alla, ei jõudnud see kõik minuni. (Ka siis mitte, kui kusagil poole raamatu pealt eesti keeles sain lugema hakata.) Aga suurest pildist arusaamist see ei takistanud.

Kindlasti on mul liiga vähe teadmisi teema kohta, et otsustada, kui ulme see värk ikka tegelikult oli. Kui palju kirjeldatut on reaalsusega päriselt kooskõlas jne.

Küsimus, mis mul alati sääraseid raamatuid lugedes tekib: kuidas inimesed selliseid asju välja mõtlevad ja üles kirjutavad? Täitsa ulme.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...