Otse põhisisu juurde

Ketil Bjørnstad "Jõgi"


Läheb edasi sealt, kus "Muusikale" pooleli jäi. Oslo 1970 ja 1971. Jätkuvad Aksel Vindingu otsingud muusiku ja noore täiskasvanuna. Ta võtab ikka klaveritunde ja üürib raha kokkuhoidmiseks (või muul põhjusel?) sõbranna ema majas tuba. Selgub asju, mida 1. raamatus lõpuni ei selgitatud. 

Ühel hetkel läks lamp põlema ja sain aru, et see on ju raamat sellest, kuidas naised mõjutavad selle noormehe elu. Meestegelasi on, aga nad kas pole üldse märkimisväärsed või on neid kujutatud tahtejõuetute kujudena. Ülejäänud seltskond on naised, üks mitmetahulisem kui teine. 

Minu lemmik oli klaveriõpetaja Selma Lynge tegelaskuju. Juba see, kuidas teda nö eelreklaamiti - enne kui tegelane reaalselt mängu tuli, rääkis temast lugusid üks, teine ja kolmas. Teati tema ootamatutest eluvalikutest, aga ainult arvati nende põhjusi, oldi kindlad tema headuses pianisti ja õpetajana, samas kui inimesena ei tundnud teda õieti keegi. "Jõgi" avas natuke rohkem tema mõttemaailma, aga lõpuks ei saanud teda ikkagi heaks või halvaks tegelaseks ära kastitada. (Minu jaoks tervitatav lahendus.)

Nagu öeldud, otsib Aksel ikka oma kohta. Kui 1. osas paistis, et ta ise muusikukarjääri tahab, siis 2. osas tundus pigem, et teeb seda kõike lihtsalt, et midagi teha (sest mida muud ta oskaks?), et mitte murda mingitele inimestele antud lubadusi, et õigustada lootusi, mis teised on talle pannud, öeldes kui andekas ta on. Pealkiri "Jõgi" paistab viitavat sellele, et lõpuks Aksel ikkagi leiab oma tee, koos muusikaga, aga natuke teistmoodi.

Kui 1. raamatus oli tohutu hulk viiteid vaid klassikalise muusika paladele, siis 2. osas lisandub neile ka tollane popmuusika. Kui enne oli klassikaline muusika kogu muusika, siis nüüd on ta osa muusikast. Nagu Akseli jaoks võrdus elu varasemalt muusikaga, aga nüüd on muusika üks elu osa. 

Joni Mitchelli mainitakse palju, rohkem kui mõnd päris tegelast. "Song to a seagull" jpt, lõpuks ka "River". 

Ootamatult hüppas välja ka minu vana sõber "The only living boy in New York" (Simon & Garfunkel), mida üks tegelane nimetab Akseli miniportreeks. 

Kas sa ei kuule kogu seda helgust, mis on laulus? Ja sina oled helge inimene, Aksel, hoolimata kõigest, mis sinu elus on juhtunud.

Samas on muusikas kodus olevale inimesele ka huvitav peatükk helistikest:

Vajuta peale

Eks raamatu üldine meeleolu vihjas sellele, kuidas lugu lõpeb. Siis lõpuks tunduski, et teisiti poleks saanud.

3. osa on ka olemas tegelikult, "Naine orust" võiks seda tõlkida. Aga ei ole eesti keelde tõlgitud. Ei ole tõlgitud ka inglise keelde (Aga see vist kehtib kogu sarja kohta.) See-eest võiks minna norrakeelsena kohe laenutada. On tõlgitud saksa, rootsi ja vene keelde näiteks. Valdaks siis mõnda neist keeltest piisavalt hästi, et üks korralik raamat läbi lugeda. Arenguruumi on.

Lühidalt: Jah, aitäh, palun veel. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...