Otse põhisisu juurde

Ketil Bjørnstad "Jõgi"


Läheb edasi sealt, kus "Muusikale" pooleli jäi. Oslo 1970 ja 1971. Jätkuvad Aksel Vindingu otsingud muusiku ja noore täiskasvanuna. Ta võtab ikka klaveritunde ja üürib raha kokkuhoidmiseks (või muul põhjusel?) sõbranna ema majas tuba. Selgub asju, mida 1. raamatus lõpuni ei selgitatud. 

Ühel hetkel läks lamp põlema ja sain aru, et see on ju raamat sellest, kuidas naised mõjutavad selle noormehe elu. Meestegelasi on, aga nad kas pole üldse märkimisväärsed või on neid kujutatud tahtejõuetute kujudena. Ülejäänud seltskond on naised, üks mitmetahulisem kui teine. 

Minu lemmik oli klaveriõpetaja Selma Lynge tegelaskuju. Juba see, kuidas teda nö eelreklaamiti - enne kui tegelane reaalselt mängu tuli, rääkis temast lugusid üks, teine ja kolmas. Teati tema ootamatutest eluvalikutest, aga ainult arvati nende põhjusi, oldi kindlad tema headuses pianisti ja õpetajana, samas kui inimesena ei tundnud teda õieti keegi. "Jõgi" avas natuke rohkem tema mõttemaailma, aga lõpuks ei saanud teda ikkagi heaks või halvaks tegelaseks ära kastitada. (Minu jaoks tervitatav lahendus.)

Nagu öeldud, otsib Aksel ikka oma kohta. Kui 1. osas paistis, et ta ise muusikukarjääri tahab, siis 2. osas tundus pigem, et teeb seda kõike lihtsalt, et midagi teha (sest mida muud ta oskaks?), et mitte murda mingitele inimestele antud lubadusi, et õigustada lootusi, mis teised on talle pannud, öeldes kui andekas ta on. Pealkiri "Jõgi" paistab viitavat sellele, et lõpuks Aksel ikkagi leiab oma tee, koos muusikaga, aga natuke teistmoodi.

Kui 1. raamatus oli tohutu hulk viiteid vaid klassikalise muusika paladele, siis 2. osas lisandub neile ka tollane popmuusika. Kui enne oli klassikaline muusika kogu muusika, siis nüüd on ta osa muusikast. Nagu Akseli jaoks võrdus elu varasemalt muusikaga, aga nüüd on muusika üks elu osa. 

Joni Mitchelli mainitakse palju, rohkem kui mõnd päris tegelast. "Song to a seagull" jpt, lõpuks ka "River". 

Ootamatult hüppas välja ka minu vana sõber "The only living boy in New York" (Simon & Garfunkel), mida üks tegelane nimetab Akseli miniportreeks. 

Kas sa ei kuule kogu seda helgust, mis on laulus? Ja sina oled helge inimene, Aksel, hoolimata kõigest, mis sinu elus on juhtunud.

Samas on muusikas kodus olevale inimesele ka huvitav peatükk helistikest:

Vajuta peale

Eks raamatu üldine meeleolu vihjas sellele, kuidas lugu lõpeb. Siis lõpuks tunduski, et teisiti poleks saanud.

3. osa on ka olemas tegelikult, "Naine orust" võiks seda tõlkida. Aga ei ole eesti keelde tõlgitud. Ei ole tõlgitud ka inglise keelde (Aga see vist kehtib kogu sarja kohta.) See-eest võiks minna norrakeelsena kohe laenutada. On tõlgitud saksa, rootsi ja vene keelde näiteks. Valdaks siis mõnda neist keeltest piisavalt hästi, et üks korralik raamat läbi lugeda. Arenguruumi on.

Lühidalt: Jah, aitäh, palun veel. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...