Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938)


Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid. 

Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V.

Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel.

1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander.

Pulmapilt (peale vajutades läheb suuremaks). Pruut kummardab
kuninganna Victoria ees. Kuningannast paremal on Maudi vanemad.
Victoria selja taga olev habemik on Maudi vend tulevane George V.

Võimalik, et Victoria kõval istuv naine on peigmehe ema Louise
ja tema selja taga peigmehe isa Frederik.
Pruudi loor on muide kingitus vanaema Victorialt.
1905. aastal läks huvitavaks. Norra, mis oli seni olnud unioonis Rootsiga (seetõttu olid Rootsi kuningad ka Norra kuningad), otsustas, et hakkab omaette olema. Siis oli eraldi kuningat ka vaja ja see ettepanek tehti Maudi abikaasa Carlile. Väidetavalt oli valikus oma roll ka sellel, et Carli naine oli briti printsess. Carl võttis pakkumise vastu ja temast sai Norra kunigas nimega Haakon VII, tema Alexandrina sündinud poja Norra nimeks sai Olav. Kuningapaari kroonimine toimus 1906. aastal Trondheimi Nidarosi katedraalis.

Üüratu (ilus) Nidarosi katedraal,
maailma põhjapoolseim keskaegne katedraal.
Et uut kuningapaari võimalikult norrapärasena näidata, tehti neist esimestel valitsusaastatel mitmeid pildiseeriaid, kus nad norra rahvariietes olid või näiteks suusatasid (sest juba siis sündisid kõik norralased, suusad jalas). Südames jäi Maud siiski britiks, kes üritas ühildada Norras olemist ja britiks olemist, näiteks oli tal Norras oma inglise stiilis aed. Kodumaal käis ta ka tihti, sest põhjamaa talved olid tema jaoks liiga külmad. Samas sai ta aru, et tema poeg on Norra troonipärija ja tuleb kasvatada üles norralasena.

Kuningas ja kuninganna suuskadel aastal 1906.
Maud ei armastanud tähelepanu ega esinemisi ning oli avalikkuse ees pigem reserveeritud. Eraelus olla ta olnud tugev isiksus, hea huumorisoonega ka. Avalikkuse ees siiski tegutseda tuli ja Maud tegeles muidugi heategevusega nagu kõik kuningannad. Tema tegevuse põhiobjektideks olid lapsed ja loomad, ka naiste õiguste eest seisis. 

Viimaseid kordi, kui kuninganna Maudi avalikkuse ees nähti oli 1937. aastal Suurbritannias vennapoja George VI kroonimisel. (Siit lihtne tehe, et Maud oli Elizabeth II vanatädi.)

Kuninganna Maud (keskel) koos poja ja tolle naisega
George VI kroonimispidustustel.
Maud suri 1938. aastal Inglismaal. Ta oli praeguse Norra kuninga Harald V (sünd. 1937) vanaema. Maudi nime on Norra kuningaperes edaspidigi kasutatud- Harald V õe Astridi üks eesnimesid on Maud, samuti on see Harald V ühe lapselapse nimi.

Maud oli oma aja stiiliikoon, tema kleitidest on hiljem näitusi tehtud. Mõnigaid näiteid tema garderoobist vaata siit. Minul jääb tema nooruspõlve pilte vaadates ausalt öelda hing kinni, sest tema keskkoht on täiesti sipelgaks tõmmatud.

Maudi kaudu tulid Norrasse mitmed praegugi kasutatavad ehted. Kuulsaim neist on ehk pärlite ja teemantidega tiaara, mille Maud sai vanematelt pulmakingiks (vt ka postituse 1. pilti). 1995.aastal saatis Norra praegune kuninganna Sonja selle Londonisse hindamiseks ja parandamiseks, aga seal sattus kaunis tiaara röövlite saagiks. Nö kahjutasuks tegi juveeliäri kadunud tiaara asenduse, mis on Norra kuningapere liikmete poolt palju kasutust leidnud.
Kuninganna Sonja tiaara vana versiooniga
ja tema tütar Märtha Louise uuega.
Kuninganna Maudi nime kannab Norras üks magustoit, samuti on tema järgi nime saanud kuninganna Maudi maa ja mäed Antarktikas. Roald Amundsenil oli laev nimega Maud ja Kanadas asub Kuninganna Maudi laht. Noh ja nii edasi.

Info ikka wikist ja siit ja siit.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...