Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938)


Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid. 

Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V.

Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel.

1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander.

Pulmapilt (peale vajutades läheb suuremaks). Pruut kummardab
kuninganna Victoria ees. Kuningannast paremal on Maudi vanemad.
Victoria selja taga olev habemik on Maudi vend tulevane George V.

Võimalik, et Victoria kõval istuv naine on peigmehe ema Louise
ja tema selja taga peigmehe isa Frederik.
Pruudi loor on muide kingitus vanaema Victorialt.
1905. aastal läks huvitavaks. Norra, mis oli seni olnud unioonis Rootsiga (seetõttu olid Rootsi kuningad ka Norra kuningad), otsustas, et hakkab omaette olema. Siis oli eraldi kuningat ka vaja ja see ettepanek tehti Maudi abikaasa Carlile. Väidetavalt oli valikus oma roll ka sellel, et Carli naine oli briti printsess. Carl võttis pakkumise vastu ja temast sai Norra kunigas nimega Haakon VII, tema Alexandrina sündinud poja Norra nimeks sai Olav. Kuningapaari kroonimine toimus 1906. aastal Trondheimi Nidarosi katedraalis.

Üüratu (ilus) Nidarosi katedraal,
maailma põhjapoolseim keskaegne katedraal.
Et uut kuningapaari võimalikult norrapärasena näidata, tehti neist esimestel valitsusaastatel mitmeid pildiseeriaid, kus nad norra rahvariietes olid või näiteks suusatasid (sest juba siis sündisid kõik norralased, suusad jalas). Südames jäi Maud siiski britiks, kes üritas ühildada Norras olemist ja britiks olemist, näiteks oli tal Norras oma inglise stiilis aed. Kodumaal käis ta ka tihti, sest põhjamaa talved olid tema jaoks liiga külmad. Samas sai ta aru, et tema poeg on Norra troonipärija ja tuleb kasvatada üles norralasena.

Kuningas ja kuninganna suuskadel aastal 1906.
Maud ei armastanud tähelepanu ega esinemisi ning oli avalikkuse ees pigem reserveeritud. Eraelus olla ta olnud tugev isiksus, hea huumorisoonega ka. Avalikkuse ees siiski tegutseda tuli ja Maud tegeles muidugi heategevusega nagu kõik kuningannad. Tema tegevuse põhiobjektideks olid lapsed ja loomad, ka naiste õiguste eest seisis. 

Viimaseid kordi, kui kuninganna Maudi avalikkuse ees nähti oli 1937. aastal Suurbritannias vennapoja George VI kroonimisel. (Siit lihtne tehe, et Maud oli Elizabeth II vanatädi.)

Kuninganna Maud (keskel) koos poja ja tolle naisega
George VI kroonimispidustustel.
Maud suri 1938. aastal Inglismaal. Ta oli praeguse Norra kuninga Harald V (sünd. 1937) vanaema. Maudi nime on Norra kuningaperes edaspidigi kasutatud- Harald V õe Astridi üks eesnimesid on Maud, samuti on see Harald V ühe lapselapse nimi.

Maud oli oma aja stiiliikoon, tema kleitidest on hiljem näitusi tehtud. Mõnigaid näiteid tema garderoobist vaata siit. Minul jääb tema nooruspõlve pilte vaadates ausalt öelda hing kinni, sest tema keskkoht on täiesti sipelgaks tõmmatud.

Maudi kaudu tulid Norrasse mitmed praegugi kasutatavad ehted. Kuulsaim neist on ehk pärlite ja teemantidega tiaara, mille Maud sai vanematelt pulmakingiks (vt ka postituse 1. pilti). 1995.aastal saatis Norra praegune kuninganna Sonja selle Londonisse hindamiseks ja parandamiseks, aga seal sattus kaunis tiaara röövlite saagiks. Nö kahjutasuks tegi juveeliäri kadunud tiaara asenduse, mis on Norra kuningapere liikmete poolt palju kasutust leidnud.
Kuninganna Sonja tiaara vana versiooniga
ja tema tütar Märtha Louise uuega.
Kuninganna Maudi nime kannab Norras üks magustoit, samuti on tema järgi nime saanud kuninganna Maudi maa ja mäed Antarktikas. Roald Amundsenil oli laev nimega Maud ja Kanadas asub Kuninganna Maudi laht. Noh ja nii edasi.

Info ikka wikist ja siit ja siit.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...