Päris juhuslikult leidsin, et Postimehe kirjastus annab välja romaanisarja. Pole kindel, mille järgi avaldatavaid raamatuid valitakse, aga juhtusin sealt ühe leidma, mis huvi pakkus. Kohe hakkas meeldima raamatu (seega ka sarja) väljanägemine: kujundus, kasutatud värvitoonid, raamatu formaat (natuke väiksem kui tavaline raamat, väga hea käes hoida). Vahepeal keerad ette lehekülje, kus üks tsitaat on suurelt välja toodud (selle osas pole tegelikult kindel, kas mulle meeldib).
"Ununenud valss" ise on lihtsalt öeldes lugu sellest, kuidas ühel naisel tekkis abieluväline suhe ühe mehega, kuidas see mõjutas neid ja nende lähikondseid. Lähikondsete hulgast tasub ehk eriti välja tuua mehe tütart, kes loo kestmise ajal lapseeast varateismeikka jõuab.
Olin kahte Anne Enrighti raamatut varem lugenud, sellepärast nii kindlakäeliselt kolmanda võtsingi. Kuigi. See pole tavapärane lineaarset lugu jutustav üheseltmõistetavate lausete kirjutaja. Hüppab siia-sinna, vihjab. Ei ole kõige lihtsam lugeda, aga mingi võlu on.
Sain lugedes aru, et kõik, mis kirja on pandud, on väga teadlikult kirja pandud, niisama lauseid ei pilluta. Minuni see päris iga kord ei jõudnud, miks mingi asi just nii oli kirjutatud või mingi tegelane mingil moel käituma pandud. Aga sain aru, millised olid raamatus need kohad, mida autor tahtis, et lugeja märkaks. Niuke proovilepanemine.
Huvitav, et forgotten on tõlgitud just kui ununenud, võiks ka olla ju unustatud. Samas ei oska kommenteerida kumb sõna parem on, sest sellest, miks raamatul säärane pealkiri on, ma lõpuks aru ei saanudki.
Kommentaarid
Postita kommentaar