Otse põhisisu juurde

Kirjanurga advendikalender - 22.aken

Kuna ma juba eile vihjasin, et mul on ideid natuke vähem kui 24, tuleb tänane aken filmist "Love Actually", millest olen siin eelnevalt juba küll ja küll kirjutanud. Aga ma praegu iseenda mõttes mõtlesin, et mulle meeldiks, kui see, mida ma siia alla nüüd kirjutan, oleks siin kirjas olemas.

Siin on kõik "Love Actually" lood, mida ma olen üritanud kuidagi toppi panna:

9. Colin ja ämeerika neiud

See oli ilmselgelt naljategemise mõttes tehtud. Naljakas. Esimesel korral vaadates kogu aeg mõtlesin, et kus see catch nüüd on, kas need tüdrukud keeravad talle mingi jama kokku. Aga näe, mõnes filmis ongi nii, et ei keera.

8. Juliet, Peter ja Mark

Madalal kohal on sellepärast, et Keira Knightley figureerib, muidu on see täitsa nunnukurb lugu. See kuulus stseen on muidugi kõige kuulsam ja sama stseeni lõpulause "Enough, enough now" rippus mul kunagi laua kohal, sest on selline üldine asi, mida mõelda asjade kohta, mille üle ei tasu liiga pikalt heietama jääda.

7. Jamie ja Aurelia

Tavaline laaaaavstoori ju tegelikult, aga Colin Firth on esimese armastaja rollis nii veenev, et mina võin teda iga kord uuesti vaadata. Ja see stseen, kus kogu küla läheb koos Jamie'iga Aureliat naiseks paluma, on lahe. Muus osas täitsa tuntud tõde, et parim viis mingi keel selgeks saada on otsida endale vastavast rahvusest kaasa.

6. John ja Judy

Väga hea idee, et kõige tagasihoidlikumad inimesed on need, kes porrinäitlejatena töötavad. See lugu on hea näide sellest, mis võib juhtuda, kui keegi teeb esimese sammu.

5. Carl ja Sarah

See lugu jällegi on hea näide sellest, mis juhtub, kui keegi ei tee esimest sammu. Ja kuidas kõik on kokkuvõttes prioriteetide küsimus. Kunagi mulle tundus, et see lugu jääb filmis lõpetamata, aga tegelikult ei jää ju. "Good night Sarah." - "Good night Carl". Rohkem midagi.

4. Billy Mack ja mänedžer

Bill Nighy on suurepärane näitleja (soovitan ka neid filme, kus ta tõsiseid rolle mängib) ja kogu teema lauluga "Christmas is all around" on suurepärane irooniline näide jõulude tilu-lilu küljest ja sellest, kuidas seda ära kasutada. See, mis teemad Billyl oma mänedžeriga olid, oli minu jaoks ausalt öelda üllatus.

3.  Natalie ja peaminister
Klassikaline romantiline komöödia muidugi - ebatõenäoline paar osutub sobivaks paariks. Aga see moodustab sellest filmist kuidagi nii suure osa või on midagi muud, mis tekitab tunde, et see on väga oluline liin.

2. Daniel ja Sam

See on maailma kõige lahedam asi, kuidas Liami Neasoni tegelane selle poisiga käitub. Ei ütle, et ah, mida sina, poiss, ka armastusest tead, ole tasa, vaid suhtubki poisi probleemi täitsa päriselt ja hakkab genereerima, et mida nüüd siis probleemi lahendamiseks ette võtta.

1. Harry, Karen ja Mia

Väga realistlik, mistõttu ka kõige kriipivam vaadata. Emma Thompson on päriselt see naine, kelle mees mingi noore tibiga sahistama hakkab, ja Joni Mitchell on nagu rusikas silmaauku.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...