Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2014 - 5.osa: Filmivagun

Näe, 26 tükki. See teeb 2 nädala kohta ühe. Tegelikult oli küll pigem nii, et tükk aega mitte midagi ja siis mitu tükki korraga. Filmi "Magic in the moonlight" siit tabelist ei leia, sest...mnjah.

26. Bride Wars - Ega see tegelikult polnudki nii halb oma žanri kohta. Või oli ikka küll. Hea, et vahepeal reklaamipausid olid. Või halb, sest see pikendas piinu.
25. Captain Corelli's Mandoline - Ärge kunagi tehke seda, et loete kõigepealt läbi selle raamatu ja vaatate siis filmi. See raamat ei ole maailma parim raamat, aga see film on võrreldes raamatuga nii halb, et raamat hakkab tunduma maailma parima raamatuna. Kui raamat mõjus isegi realistlikuna, siis film oli mingiks ameerikalikuks ilaks ära keeratud.
24. Don Jon - Kunagi, kui see film kinus jooksis, mõtlesin seda isegi vaatama minna- tundus, et on mõni tore näitleja ja intrigeeriv teema. Hea, et ei läinud, sest suht jama film oli. Igav ja sisutu tundus. Õnneks oli suht lühike.
23. Sykt lykkelig (inglise keeles "Happy happy") - Vaatasin sellepärast et põhjamaade filmitoodang. Sisuliselt oli liiga dramaatiline ja masendav ja pseudodiip. 
22. Cyberbully - Tuli mingil lambihetkel päevasel ajal telekast. Tänuväärne, et küberkiusamisest on ka film olemas ja kõige halvem polnudki, ainult natuke odav ja imal.
21. Madagascar - Sellest olin enne vaatamist väga palju kuulnud ja mingeid naljakad gife näinud. Mõned tegelased olid tõesti humoorikad. Mul on telekast vaadatud animafilmidega see probleem, et kuna seal loetakse eesti keeles laheda häälega teksti peale, siis ma pahatihti lihtsalt ei saa aru, mida mõni tegelane ütleb. Maitea, kas lapsed saavad aru. Aga film ise oli nitševoo, eriliselt vaimustusse ei sattunud.
20. The Monument's Men - Huvitav tegevusaeg ja -koht ja huvitav teema, aga liiga... hm.. patriootlik? Liiga palju jäi see kõlama, et me olime jube ägedad vennad, tulime ja päästsime palju kunsti. Iseenesestmõistetav, et olite ägedad vennad, kui sihukest asja tegite, aga ma pean sellest vaadates ise aru saama, pole vaja, et keegi seda teadmist mul kurgust alla toppida üritab.
19. Tangled (eesti keeles oli vist "Rapuntsel") - Animafilm, nunnu ja tore. Mida halba öelda ei ole, aga midagi eriti ägedat ka meeles pole. Või...kas seal polnud äkki mingi lahe hobune?
18. Lady and the Tramp - Täitsa nunnu lugu aastast 1955.
17. The Importance of being Earnest -  Seda filmi vaatasin peamiselt 2 põhjusel: originaalteksti autor on Oscar Wilde ja peaosa mängis Colin Firth. Halb ei olnud, aga oli selline jandi moodi tükk. Ajaviiteks täitsa normaalne vaadata.
16. Star Wars Episode 1- The Phantom Menace - Absoluutselt peast läinud, mis seal toimus. Mäletan ainult, et igav ei olnud, vahepeal oli isegi päris lahe.
15. Star Wars Episode 2 - Attack of the Clones -  Päris lahe on mõelda selle maailma peale, mis seal on, aga siiski ma kuigi tihti sellele ei mõtle. Igav ei olnud.
14.Star Wars Episode 5 - The Empire Strikes Back - See oli ka tätsa huvitav.
13. 2 days in New York - Mõtteliselt järg filmile "2 days in Paris". Pariis oli parem, aga New York polnud ka väga hull. Mingi šedööver ka polnud ja vahepeal hakkas tohutu emotsioonitsemine närvidele käima, aga naljakas oli ka.
12. O Brother, where art thou - See on hinnatud film ja ma tean mitut inimest, kellele see meeldib. Ei saa öelda, et mulle ei meeldiks, aga nii muljetavaldav, kui ma arvasin, ka polnud. Laulud olid lahedad.
11. Miss Potter - Renèe Zellweger mängis lastekirjanik Beatrix Potterit. See on umbes selline film, mis jõulude ajal telekast võiks tulla, on armas ja piparkoogi krõmpsutamise kõrvale soe vaadata.
10. Behind the Candelabra -  Eluloofilmid on tihtilugu päris huvitavad, see oli Liberace elulugu. Vaadata oli pisut õõvastav, sest Michael Douglas oli nii oskuslikult "ära lõigatud", aga selles ju mõte oligi. Üldse võib-olla oli kogu väline pool selles filmis tugevam kui sisuline (seetõttu on filmil ka hunnik kostüümide ja meigikunsti auhindu), samas sai Michael Douglas Kuldse Gloobuse ikka näitlejatöö eest. Mulle meeldis.
9. Star Wars Episode 6 - The Return of the Jedi - Jällegi ma väga palju otsest sisu ei mäleta, aga olen sellele IMDB-s rohkem punkte andnud kui noile eelmistele Star Warsi filmidele. Ilmselt sellepärast, et see on sisu poolest viimane osa ja viimased osad on ikka dramaatilised ja palju saab selgeks ja juhtub jne.
8.  The Count of Monte Cristo - Ägedalt seikluslik ja dramaatiline ja mingis mõttes (teema poolest) vanakool. Aga wikist lugesin, et seal on raamatuga võrreldes palju asju lihtsustatud ja muudetud (sh lõppu!). Kuna ma seda raamatut lugenud pole, siis mind nii väga ei seganud, aga kui oleks, siis ehk tekiks sama efekt, mis Kapten Corelli mandoliiniga?
7. Cars -  Isegi kui ma pole autofänn, oli see armas ja mõne koha pealt täitsa andekas multikas.See, et Koit Toome on Pikne McQueen, tuli küll algul üllatusena.
6. Frozen (või Lumekuninganna ja igavene talv) - Nähtavasti viimaste aastate kuulsamaid multikaid. Eelmisel aastal, kui ta kinos oli, ei teadnud sellest suurt midagi, aga peale seda olen mitmeid kuulnud sellest rääkimas. Väga nunnu tõesti. Millegipärast multikatalv on reeglina atraktiivsem kui multikasuvi. Naljakas oli ka- teadmatuses elav lõbus lumememm ja steroide täis väljanägemisega põhjapõder.

Esimest viit oli kõige raskem ritta panna, kõik olid omal moel lahedad (mõned ka sarnasel moel).

5. Elavad pildid - Stiili oli sellel filmil kahtlemata. Mis on hea, sest mulle tundub, et suhteliselt riskantne on teha väga pika tegevusajaga filmi. Halvemal juhul tundub film väga hüplik või siis just liiga veniv. Siin olid paraja pikkusega lõigud.
4. A long way down - Mulle meeldib väga see raamat. Ja kui raamatust on tehtud hea film, siis see teeb raamatu veelgi paremaks, ja film ise läheb omakorda sellest veel paremaks, kui ta võib-olla muidu on. Kerge vaadata, kuigi teema pole oma olemuselt kerge.
3. Thomas Crowni afäär - Seda filmi nägin tegelikult juba eelmisel aastal, aga kuna ta tookordsest nimekirjast välja jäi (ja tegelikult nägin teda sel aastal uuesti), siis on ta nüüd siin. Intrigeeriv lugu.
2. Rush - Seda nägin suht aasta alguses, aga siiani on meeles, et kohati oli väga pinnngeline (ikkagi vormelisõitjatest film) ja mulle meeldis Niki Lauda osatäitja. Sisulises mõttes oli see ka hea, et teine põhitegelane oli täielik Lauda vastand. Ohoh, IMDB arvab selle filmi suisa top 250 hulka. Võib-olla tõesti.
1. The King's Speech - Sellest ma juba kusagil eespool kirjutasin. Mulle meeldib see tegevusaeg, see teema, see teostus, see muusika ja need näitlejad.

Eelmise aasta filmivaguni leiab siit.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...