Otse põhisisu juurde

Unustasin šampust sulle tuua*

Kusagil oktoobris oli kena hommik, kui leidsin, et Tartus saab detsembris kuulata Vaiko Eplikku ja Liisi Koiksonit. Ja mitte eraldi vaid suisa samal kontserdil. Erakordselt õnnelik juhus- need on need kaks eesti artisti, keda ma kõige rohkem kuulan. Üldse.

Eile õhtul siis toimus kauaoodatud kontsert. Allpool on mõned minu tähelepanekud (mis kohati küll otsesest teemast kõrvale kalduvad).
  • Kuna kontserdi pealkiri oli "Aastaajad", oli mul väike lootus, et minu lemmikute hulka kuuluv laul "Kevadeootus" ka esitamisele tuleb. Tuligi. Suurepärane! Mitme teise konkreetse aastaajaga seonduva laulu puhul tabasin ennast esmakordselt mõttelt et oo, siin laulus tõesti öeldaksegi selgelt ära, mis aastaaeg on.
  • Laulude kohta, mis otseselt aastaaegade nimesid sisaldavad, on mul kunagi tabel olnud siin. Peaks äkki uue tegema, mõndagi võib olla lisandunud. 
  •  Kunagi (7 aastat tagasi, ohoh) oli siin selline tabel ka, kus oli 12 kuud lauludes toodud. Aga seal oli selle järgi, mis minul ühe või teise kuuga konkreetsel aastal seostus. Detsember oli (ja on ka edaspidi) "Väikeste asjade võlu" (nii laul kui plaat).
  • Liisi Koiksoni kaunist häält olen varemgi kiitnud, aga seekord hakkasin mõtlema, et  ta pole kindlasti see inimene, kellel on inglihääl. Ma ütleks, et ta on pigem nagu Tuhkatriinu haldjast ristiema, hääl on selline lootust ja kindlust sisendav.
  • Eelmisega seonduvalt: õrnalt üle 30 aasta vana Liisi Koikson on juba laulnud 2007.aasta noortelaulupeo tunnuslaulu "Puu on puude kõrgune", 2014.aasta laulupeo nimilugu "Puudutus", lisaks "Tuulevaiksel ööl" 2009.aasta tantsupeol. Huvitav miks?
  • Vaatasin, et Liisi kehahoid ja liigutused lauldes on jätkuvalt väga sarnased sellega, millised nad varasemas nooruses (Toomas Volli õpilasena) olid.
  • Vaiko kohta võiks ka midagi öelda. Eile ma vaatasin, et ta on suhteliselt sarnane Sheldoniga Big Bang Theoryst. Sheldon võib-olla päris sellist pluusi ei kannaks (Leonard kindlasti kannaks), aga kõnnak ja vahepealne olek oli sarnane. 
  • Kiidan sind, Vaiko, et sinu kontserdid toimuvad vahepeal ka:
    1) vabas õhus,
    2) sellistes kohtades, kus on kindlaksmääratud istekohad.
    Sellistes kontserdipaikades ei pea "nautima" ebasoovitavate isikute lähedust, on täitsa ruumi nii parema kui vasaku külje peal.
  • Juba teist Vaiku kontserti järjest on "Suudluste aeg" see laul, mille sõnu ma koju jõudes üle lugema lähen. Suurepärane!

    Kas tõesti peitub meis
    veel miski suurem kui me ise
    oma puuduseis
    ja omas iseolemises
    kas miski puudub meis?
    ehk see mis oleme me ise

    jne
  • Lühidalt: mulle meeldis VÄGA
* Eelmine osa samast sarjast asub siin.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...