Otse põhisisu juurde

Unustasin šampust sulle tuua*

Kusagil oktoobris oli kena hommik, kui leidsin, et Tartus saab detsembris kuulata Vaiko Eplikku ja Liisi Koiksonit. Ja mitte eraldi vaid suisa samal kontserdil. Erakordselt õnnelik juhus- need on need kaks eesti artisti, keda ma kõige rohkem kuulan. Üldse.

Eile õhtul siis toimus kauaoodatud kontsert. Allpool on mõned minu tähelepanekud (mis kohati küll otsesest teemast kõrvale kalduvad).
  • Kuna kontserdi pealkiri oli "Aastaajad", oli mul väike lootus, et minu lemmikute hulka kuuluv laul "Kevadeootus" ka esitamisele tuleb. Tuligi. Suurepärane! Mitme teise konkreetse aastaajaga seonduva laulu puhul tabasin ennast esmakordselt mõttelt et oo, siin laulus tõesti öeldaksegi selgelt ära, mis aastaaeg on.
  • Laulude kohta, mis otseselt aastaaegade nimesid sisaldavad, on mul kunagi tabel olnud siin. Peaks äkki uue tegema, mõndagi võib olla lisandunud. 
  •  Kunagi (7 aastat tagasi, ohoh) oli siin selline tabel ka, kus oli 12 kuud lauludes toodud. Aga seal oli selle järgi, mis minul ühe või teise kuuga konkreetsel aastal seostus. Detsember oli (ja on ka edaspidi) "Väikeste asjade võlu" (nii laul kui plaat).
  • Liisi Koiksoni kaunist häält olen varemgi kiitnud, aga seekord hakkasin mõtlema, et  ta pole kindlasti see inimene, kellel on inglihääl. Ma ütleks, et ta on pigem nagu Tuhkatriinu haldjast ristiema, hääl on selline lootust ja kindlust sisendav.
  • Eelmisega seonduvalt: õrnalt üle 30 aasta vana Liisi Koikson on juba laulnud 2007.aasta noortelaulupeo tunnuslaulu "Puu on puude kõrgune", 2014.aasta laulupeo nimilugu "Puudutus", lisaks "Tuulevaiksel ööl" 2009.aasta tantsupeol. Huvitav miks?
  • Vaatasin, et Liisi kehahoid ja liigutused lauldes on jätkuvalt väga sarnased sellega, millised nad varasemas nooruses (Toomas Volli õpilasena) olid.
  • Vaiko kohta võiks ka midagi öelda. Eile ma vaatasin, et ta on suhteliselt sarnane Sheldoniga Big Bang Theoryst. Sheldon võib-olla päris sellist pluusi ei kannaks (Leonard kindlasti kannaks), aga kõnnak ja vahepealne olek oli sarnane. 
  • Kiidan sind, Vaiko, et sinu kontserdid toimuvad vahepeal ka:
    1) vabas õhus,
    2) sellistes kohtades, kus on kindlaksmääratud istekohad.
    Sellistes kontserdipaikades ei pea "nautima" ebasoovitavate isikute lähedust, on täitsa ruumi nii parema kui vasaku külje peal.
  • Juba teist Vaiku kontserti järjest on "Suudluste aeg" see laul, mille sõnu ma koju jõudes üle lugema lähen. Suurepärane!

    Kas tõesti peitub meis
    veel miski suurem kui me ise
    oma puuduseis
    ja omas iseolemises
    kas miski puudub meis?
    ehk see mis oleme me ise
    jne
  • Lühidalt: mulle meeldis VÄGA
* Eelmine osa samast sarjast asub siin.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »