Otse põhisisu juurde

Unustasin šampust sulle tuua*

Kusagil oktoobris oli kena hommik, kui leidsin, et Tartus saab detsembris kuulata Vaiko Eplikku ja Liisi Koiksonit. Ja mitte eraldi vaid suisa samal kontserdil. Erakordselt õnnelik juhus- need on need kaks eesti artisti, keda ma kõige rohkem kuulan. Üldse.

Eile õhtul siis toimus kauaoodatud kontsert. Allpool on mõned minu tähelepanekud (mis kohati küll otsesest teemast kõrvale kalduvad).
  • Kuna kontserdi pealkiri oli "Aastaajad", oli mul väike lootus, et minu lemmikute hulka kuuluv laul "Kevadeootus" ka esitamisele tuleb. Tuligi. Suurepärane! Mitme teise konkreetse aastaajaga seonduva laulu puhul tabasin ennast esmakordselt mõttelt et oo, siin laulus tõesti öeldaksegi selgelt ära, mis aastaaeg on.
  • Laulude kohta, mis otseselt aastaaegade nimesid sisaldavad, on mul kunagi tabel olnud siin. Peaks äkki uue tegema, mõndagi võib olla lisandunud. 
  •  Kunagi (7 aastat tagasi, ohoh) oli siin selline tabel ka, kus oli 12 kuud lauludes toodud. Aga seal oli selle järgi, mis minul ühe või teise kuuga konkreetsel aastal seostus. Detsember oli (ja on ka edaspidi) "Väikeste asjade võlu" (nii laul kui plaat).
  • Liisi Koiksoni kaunist häält olen varemgi kiitnud, aga seekord hakkasin mõtlema, et  ta pole kindlasti see inimene, kellel on inglihääl. Ma ütleks, et ta on pigem nagu Tuhkatriinu haldjast ristiema, hääl on selline lootust ja kindlust sisendav.
  • Eelmisega seonduvalt: õrnalt üle 30 aasta vana Liisi Koikson on juba laulnud 2007.aasta noortelaulupeo tunnuslaulu "Puu on puude kõrgune", 2014.aasta laulupeo nimilugu "Puudutus", lisaks "Tuulevaiksel ööl" 2009.aasta tantsupeol. Huvitav miks?
  • Vaatasin, et Liisi kehahoid ja liigutused lauldes on jätkuvalt väga sarnased sellega, millised nad varasemas nooruses (Toomas Volli õpilasena) olid.
  • Vaiko kohta võiks ka midagi öelda. Eile ma vaatasin, et ta on suhteliselt sarnane Sheldoniga Big Bang Theoryst. Sheldon võib-olla päris sellist pluusi ei kannaks (Leonard kindlasti kannaks), aga kõnnak ja vahepealne olek oli sarnane. 
  • Kiidan sind, Vaiko, et sinu kontserdid toimuvad vahepeal ka:
    1) vabas õhus,
    2) sellistes kohtades, kus on kindlaksmääratud istekohad.
    Sellistes kontserdipaikades ei pea "nautima" ebasoovitavate isikute lähedust, on täitsa ruumi nii parema kui vasaku külje peal.
  • Juba teist Vaiku kontserti järjest on "Suudluste aeg" see laul, mille sõnu ma koju jõudes üle lugema lähen. Suurepärane!

    Kas tõesti peitub meis
    veel miski suurem kui me ise
    oma puuduseis
    ja omas iseolemises
    kas miski puudub meis?
    ehk see mis oleme me ise
    jne
  • Lühidalt: mulle meeldis VÄGA
* Eelmine osa samast sarjast asub siin.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »