Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2014 - 3.osa: Raamatuauhinnad

2014 oli suurepärane lugemisaasta, kogu aeg lugesin midagi enam-vähem.

Parim üleloetud vana: Nick Hornby "High Fidelity"
Parim raamat, mida paljud lugesid kohustusliku kirjandusena, aga mina alles nüüd:
George Orwell "Loomade farm"
Parim lasteraamat: Astrid Lindgren "Jõulujutud" (Sest need olid nii armsad ja naljakad ja njäu.)
Parim noorteraamat: Kaja Sepp "Hetk enne homset"
Parim naistekas: Bridget Jones "Täitsa lõpp"
Parim mitteilukirjandus: Valdur Mikita "Lingvistiline mets" (Vahepeal hakkas suht udutama, aga need osad, mis mulle meeldisid, mulle meeldisid.)
Parim raamat kellegi elust: Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat" ja Aino Kallas, Mall Jõgi (koost.) "Väikesi kirju Briti saartelt"
Parim luulekogu: Tõnu Õnnepalu "Kuidas on elada"
Eriauhind Kõige ilusam raamat: Andrei Makine "Prantsuse testament" (Ilma naljata ma väga mitu korda selle raamatu lugemise jooksul tõstsin pilgu ja õhkasin mõeldes, kas saab üks raamat nii ilusate sõnadega kirjutatud olla.)
Eriauhind Välimuselt kõige ilusam raamat: Aino Kallase päevaraamatud. Need olid sihukeses ägedas natuke väiksemas formaadis ja vanakooli kaantega. 
Neutraalsuse eriauhind: Nick Hornby "31 songs" (Sellepärast, et see oli meil raamatuklubi raamat ja 5 liikme arvamused jagunesid nii, et kahele üldse ei meeldinud, kahele meeldis päris palju ja üks oli neutraalne. 0-2+2=0)
Eriauhind Raamat, mida arvasin, et kunagi ei loe: Vilis Lacis "Kaluri poeg"

Statistikat:
10 mitteilukirjandust ja 27 ilukirjandust
3 raamatut loetud inglise keeles ja 34 eesti keeles (ei saa lisamata jätta, et mõned raamatukatkendid ka rootsi keeles)
7 luulekogu
18 raamatut eesti autoritelt (Aino Kallas on loetud eestlaseks, sest üsnagi selleks ta ise ennast oma päevaraamatutes kuulutas. Kultuurilooliselt eestlane, võiks öelda.) ja 19 välismaa omadelt.


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...