Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2014 - 3.osa: Raamatuauhinnad

2014 oli suurepärane lugemisaasta, kogu aeg lugesin midagi enam-vähem.

Parim üleloetud vana: Nick Hornby "High Fidelity"
Parim raamat, mida paljud lugesid kohustusliku kirjandusena, aga mina alles nüüd:
George Orwell "Loomade farm"
Parim lasteraamat: Astrid Lindgren "Jõulujutud" (Sest need olid nii armsad ja naljakad ja njäu.)
Parim noorteraamat: Kaja Sepp "Hetk enne homset"
Parim naistekas: Bridget Jones "Täitsa lõpp"
Parim mitteilukirjandus: Valdur Mikita "Lingvistiline mets" (Vahepeal hakkas suht udutama, aga need osad, mis mulle meeldisid, mulle meeldisid.)
Parim raamat kellegi elust: Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat" ja Aino Kallas, Mall Jõgi (koost.) "Väikesi kirju Briti saartelt"
Parim luulekogu: Tõnu Õnnepalu "Kuidas on elada"
Eriauhind Kõige ilusam raamat: Andrei Makine "Prantsuse testament" (Ilma naljata ma väga mitu korda selle raamatu lugemise jooksul tõstsin pilgu ja õhkasin mõeldes, kas saab üks raamat nii ilusate sõnadega kirjutatud olla.)
Eriauhind Välimuselt kõige ilusam raamat: Aino Kallase päevaraamatud. Need olid sihukeses ägedas natuke väiksemas formaadis ja vanakooli kaantega. 
Neutraalsuse eriauhind: Nick Hornby "31 songs" (Sellepärast, et see oli meil raamatuklubi raamat ja 5 liikme arvamused jagunesid nii, et kahele üldse ei meeldinud, kahele meeldis päris palju ja üks oli neutraalne. 0-2+2=0)
Eriauhind Raamat, mida arvasin, et kunagi ei loe: Vilis Lacis "Kaluri poeg"

Statistikat:
10 mitteilukirjandust ja 27 ilukirjandust
3 raamatut loetud inglise keeles ja 34 eesti keeles (ei saa lisamata jätta, et mõned raamatukatkendid ka rootsi keeles)
7 luulekogu
18 raamatut eesti autoritelt (Aino Kallas on loetud eestlaseks, sest üsnagi selleks ta ise ennast oma päevaraamatutes kuulutas. Kultuurilooliselt eestlane, võiks öelda.) ja 19 välismaa omadelt.


Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...