Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2014 - 3.osa: Raamatuauhinnad

2014 oli suurepärane lugemisaasta, kogu aeg lugesin midagi enam-vähem.

Parim üleloetud vana: Nick Hornby "High Fidelity"
Parim raamat, mida paljud lugesid kohustusliku kirjandusena, aga mina alles nüüd:
George Orwell "Loomade farm"
Parim lasteraamat: Astrid Lindgren "Jõulujutud" (Sest need olid nii armsad ja naljakad ja njäu.)
Parim noorteraamat: Kaja Sepp "Hetk enne homset"
Parim naistekas: Bridget Jones "Täitsa lõpp"
Parim mitteilukirjandus: Valdur Mikita "Lingvistiline mets" (Vahepeal hakkas suht udutama, aga need osad, mis mulle meeldisid, mulle meeldisid.)
Parim raamat kellegi elust: Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat" ja Aino Kallas, Mall Jõgi (koost.) "Väikesi kirju Briti saartelt"
Parim luulekogu: Tõnu Õnnepalu "Kuidas on elada"
Eriauhind Kõige ilusam raamat: Andrei Makine "Prantsuse testament" (Ilma naljata ma väga mitu korda selle raamatu lugemise jooksul tõstsin pilgu ja õhkasin mõeldes, kas saab üks raamat nii ilusate sõnadega kirjutatud olla.)
Eriauhind Välimuselt kõige ilusam raamat: Aino Kallase päevaraamatud. Need olid sihukeses ägedas natuke väiksemas formaadis ja vanakooli kaantega. 
Neutraalsuse eriauhind: Nick Hornby "31 songs" (Sellepärast, et see oli meil raamatuklubi raamat ja 5 liikme arvamused jagunesid nii, et kahele üldse ei meeldinud, kahele meeldis päris palju ja üks oli neutraalne. 0-2+2=0)
Eriauhind Raamat, mida arvasin, et kunagi ei loe: Vilis Lacis "Kaluri poeg"

Statistikat:
10 mitteilukirjandust ja 27 ilukirjandust
3 raamatut loetud inglise keeles ja 34 eesti keeles (ei saa lisamata jätta, et mõned raamatukatkendid ka rootsi keeles)
7 luulekogu
18 raamatut eesti autoritelt (Aino Kallas on loetud eestlaseks, sest üsnagi selleks ta ise ennast oma päevaraamatutes kuulutas. Kultuurilooliselt eestlane, võiks öelda.) ja 19 välismaa omadelt.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...