Otse põhisisu juurde

Neljapäev

Nüüd tuleb kõik kronoloogiliselt tagurpidi.

Täna õhtul käisin Liisi Koiksonit taaskord kuulamas. Ma arvan, et see võis olla minu lemmik tema kontsertidest, sest mitte kunagi varem, kui teda kuulnud olen, pole ta laulnud neid laule, mis tal plaatide peal on. Täna laulis.Selles mõttes läks kohe väga õnnelikult, et ma ikkagi viitsisin minna (sest vahepeal mõtlesin, et kobiks oma kompsudega juba koju). Ja küll on ikka OSAV laulja! (Loe: Kui inimesele on hääl antud, siis ta ka reaalselt teeb sellega midagi, mitte ei laula lihtsalt oma laulu maha.)
(Ühtlasi pole varem märganud, et Liisi kuulajaskonna hulgas on nii palju inimesi, kes on kaks või rohkem korda minust vanemad. Täitsa armas.)

Pole vist väga üllatav (ega üritagi olla), kui kauni kontserdi puhul siia taas ühe top 10 riputan, sedakorda siis Liisi Koiksoni lauldud lauludest. (Ehk võiks tabeli teemaks olla ka "Head eesti laulukirjutajad"?) Tabelit oli erakordselt raske teha, vähemalt 10 lugu oleks tahtnud veel 10 hulka panna.

10. Jõuluingel (kui sa küsid, mis on mulle meelepäraseim jõululaul, siis see on)
9. Olemise lauluke (see Sven Grünbergi muusika, mida ma seni kuulanud olen, on päris palju erinev:)
8. Read (esimene laul, mida mina olen kuulnud, mis on Liisi enda kirjutatud)
7. Elu pärast (Timo Steiner/Peeter Volkonski)
6. Kuu (seda olen tema lugudest ilmselt kõige rohkem kuulanud, toona veel CD-pleieriga)
5. Rahu (seda külge temast ei näe just kuigi tihti, aga mulle meeldib)
4. Enekene (Tauno Aints/Ivar Põllu)
3. Ööviiul (kunagi, kui veel sellises kohas töötasin, kus aeg-ajalt kontserdid toimusid, kuulsin selle laulu autorit Erko Niitu enne kontserti seda laulu ise laulmas- see oli kõige lahedam asi üldse)
2. Sõbrale (Ivar Põllu on päris paljude lahedate asjadega hakkama saanud ja see kuulub kahtlemata nende hulka. Ja kui paljude inimeste näole ilmub seda laulu kuuldes kaval "I can relate to that"-naeratus?)
1. Väikeste asjade võlu (See on lihtsalt. Lihtsalt. No just noh! Just! Selle laulu autor, muide, on Ewert Sundja.)

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...