Otse põhisisu juurde

Neljapäev

Nüüd tuleb kõik kronoloogiliselt tagurpidi.

Täna õhtul käisin Liisi Koiksonit taaskord kuulamas. Ma arvan, et see võis olla minu lemmik tema kontsertidest, sest mitte kunagi varem, kui teda kuulnud olen, pole ta laulnud neid laule, mis tal plaatide peal on. Täna laulis.Selles mõttes läks kohe väga õnnelikult, et ma ikkagi viitsisin minna (sest vahepeal mõtlesin, et kobiks oma kompsudega juba koju). Ja küll on ikka OSAV laulja! (Loe: Kui inimesele on hääl antud, siis ta ka reaalselt teeb sellega midagi, mitte ei laula lihtsalt oma laulu maha.)
(Ühtlasi pole varem märganud, et Liisi kuulajaskonna hulgas on nii palju inimesi, kes on kaks või rohkem korda minust vanemad. Täitsa armas.)

Pole vist väga üllatav (ega üritagi olla), kui kauni kontserdi puhul siia taas ühe top 10 riputan, sedakorda siis Liisi Koiksoni lauldud lauludest. (Ehk võiks tabeli teemaks olla ka "Head eesti laulukirjutajad"?) Tabelit oli erakordselt raske teha, vähemalt 10 lugu oleks tahtnud veel 10 hulka panna.

10. Jõuluingel (kui sa küsid, mis on mulle meelepäraseim jõululaul, siis see on)
9. Olemise lauluke (see Sven Grünbergi muusika, mida ma seni kuulanud olen, on päris palju erinev:)
8. Read (esimene laul, mida mina olen kuulnud, mis on Liisi enda kirjutatud)
7. Elu pärast (Timo Steiner/Peeter Volkonski)
6. Kuu (seda olen tema lugudest ilmselt kõige rohkem kuulanud, toona veel CD-pleieriga)
5. Rahu (seda külge temast ei näe just kuigi tihti, aga mulle meeldib)
4. Enekene (Tauno Aints/Ivar Põllu)
3. Ööviiul (kunagi, kui veel sellises kohas töötasin, kus aeg-ajalt kontserdid toimusid, kuulsin selle laulu autorit Erko Niitu enne kontserti seda laulu ise laulmas- see oli kõige lahedam asi üldse)
2. Sõbrale (Ivar Põllu on päris paljude lahedate asjadega hakkama saanud ja see kuulub kahtlemata nende hulka. Ja kui paljude inimeste näole ilmub seda laulu kuuldes kaval "I can relate to that"-naeratus?)
1. Väikeste asjade võlu (See on lihtsalt. Lihtsalt. No just noh! Just! Selle laulu autor, muide, on Ewert Sundja.)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...