Otse põhisisu juurde

Neljapäev

Nüüd tuleb kõik kronoloogiliselt tagurpidi.

Täna õhtul käisin Liisi Koiksonit taaskord kuulamas. Ma arvan, et see võis olla minu lemmik tema kontsertidest, sest mitte kunagi varem, kui teda kuulnud olen, pole ta laulnud neid laule, mis tal plaatide peal on. Täna laulis.Selles mõttes läks kohe väga õnnelikult, et ma ikkagi viitsisin minna (sest vahepeal mõtlesin, et kobiks oma kompsudega juba koju). Ja küll on ikka OSAV laulja! (Loe: Kui inimesele on hääl antud, siis ta ka reaalselt teeb sellega midagi, mitte ei laula lihtsalt oma laulu maha.)
(Ühtlasi pole varem märganud, et Liisi kuulajaskonna hulgas on nii palju inimesi, kes on kaks või rohkem korda minust vanemad. Täitsa armas.)

Pole vist väga üllatav (ega üritagi olla), kui kauni kontserdi puhul siia taas ühe top 10 riputan, sedakorda siis Liisi Koiksoni lauldud lauludest. (Ehk võiks tabeli teemaks olla ka "Head eesti laulukirjutajad"?) Tabelit oli erakordselt raske teha, vähemalt 10 lugu oleks tahtnud veel 10 hulka panna.

10. Jõuluingel (kui sa küsid, mis on mulle meelepäraseim jõululaul, siis see on)
9. Olemise lauluke (see Sven Grünbergi muusika, mida ma seni kuulanud olen, on päris palju erinev:)
8. Read (esimene laul, mida mina olen kuulnud, mis on Liisi enda kirjutatud)
7. Elu pärast (Timo Steiner/Peeter Volkonski)
6. Kuu (seda olen tema lugudest ilmselt kõige rohkem kuulanud, toona veel CD-pleieriga)
5. Rahu (seda külge temast ei näe just kuigi tihti, aga mulle meeldib)
4. Enekene (Tauno Aints/Ivar Põllu)
3. Ööviiul (kunagi, kui veel sellises kohas töötasin, kus aeg-ajalt kontserdid toimusid, kuulsin selle laulu autorit Erko Niitu enne kontserti seda laulu ise laulmas- see oli kõige lahedam asi üldse)
2. Sõbrale (Ivar Põllu on päris paljude lahedate asjadega hakkama saanud ja see kuulub kahtlemata nende hulka. Ja kui paljude inimeste näole ilmub seda laulu kuuldes kaval "I can relate to that"-naeratus?)
1. Väikeste asjade võlu (See on lihtsalt. Lihtsalt. No just noh! Just! Selle laulu autor, muide, on Ewert Sundja.)

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...