Otse põhisisu juurde

Neljapäev

Nüüd tuleb kõik kronoloogiliselt tagurpidi.

Täna õhtul käisin Liisi Koiksonit taaskord kuulamas. Ma arvan, et see võis olla minu lemmik tema kontsertidest, sest mitte kunagi varem, kui teda kuulnud olen, pole ta laulnud neid laule, mis tal plaatide peal on. Täna laulis.Selles mõttes läks kohe väga õnnelikult, et ma ikkagi viitsisin minna (sest vahepeal mõtlesin, et kobiks oma kompsudega juba koju). Ja küll on ikka OSAV laulja! (Loe: Kui inimesele on hääl antud, siis ta ka reaalselt teeb sellega midagi, mitte ei laula lihtsalt oma laulu maha.)
(Ühtlasi pole varem märganud, et Liisi kuulajaskonna hulgas on nii palju inimesi, kes on kaks või rohkem korda minust vanemad. Täitsa armas.)

Pole vist väga üllatav (ega üritagi olla), kui kauni kontserdi puhul siia taas ühe top 10 riputan, sedakorda siis Liisi Koiksoni lauldud lauludest. (Ehk võiks tabeli teemaks olla ka "Head eesti laulukirjutajad"?) Tabelit oli erakordselt raske teha, vähemalt 10 lugu oleks tahtnud veel 10 hulka panna.

10. Jõuluingel (kui sa küsid, mis on mulle meelepäraseim jõululaul, siis see on)
9. Olemise lauluke (see Sven Grünbergi muusika, mida ma seni kuulanud olen, on päris palju erinev:)
8. Read (esimene laul, mida mina olen kuulnud, mis on Liisi enda kirjutatud)
7. Elu pärast (Timo Steiner/Peeter Volkonski)
6. Kuu (seda olen tema lugudest ilmselt kõige rohkem kuulanud, toona veel CD-pleieriga)
5. Rahu (seda külge temast ei näe just kuigi tihti, aga mulle meeldib)
4. Enekene (Tauno Aints/Ivar Põllu)
3. Ööviiul (kunagi, kui veel sellises kohas töötasin, kus aeg-ajalt kontserdid toimusid, kuulsin selle laulu autorit Erko Niitu enne kontserti seda laulu ise laulmas- see oli kõige lahedam asi üldse)
2. Sõbrale (Ivar Põllu on päris paljude lahedate asjadega hakkama saanud ja see kuulub kahtlemata nende hulka. Ja kui paljude inimeste näole ilmub seda laulu kuuldes kaval "I can relate to that"-naeratus?)
1. Väikeste asjade võlu (See on lihtsalt. Lihtsalt. No just noh! Just! Selle laulu autor, muide, on Ewert Sundja.)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...