Otse põhisisu juurde

Unustasin oma nelgid rongi

Reedel külastas Tartut Vaiko Eplik koos Eliidiga. Tundub, et kontserdil oli reklaami vähem kui mõnel teisel enne seda, sest mitmed mulle teada olevad inimesed olid üllatunud sellest kuuldes. Teine, parem asi, oli see, et ilmselt samal põhjusel oli kontserdil ruuuumi olla. Liiga hästi on meeles mingid ülemüüdud kontserdid kusagil uberikus, kus tundub, et kui küünarnukke kasutusele ei võta, tambitakse sind lihtsalt jalge alla. Seekord oli vabu kohti nagu muda, sai valida, kas istud või seisad. Aga samas piinlikult vähe inimesi ka polnud, see kah oluline.

Oo, ja välise külje pealt mulle meeldis veel see, et vihma sadas ainult enne ja peale kontserti ja piletikontrolli juures jagati paberit, millega oma tagumikualune enne istumist kuivaks pühkida.

See on ka vist väline asi, et nii stiilset bassimeest kui ansamblis Eliit, pole mitte kellelgi teisel. Väga huvitav võlu on tal, väga huvitav. Muid huve ei teki tema füüsilise keha suhtes, aga tahaks muudkui vaadata teda oma bassi mängimas.

"Homne päev" on uus (või juba vana) hümn kosutavate laulude tabelis. Pane see pülga peal nende lugude hulka, mida hommikul tööle/kooli/kuhuiganes minnes kuulad, küll sa siis näed. Mõnikord tundub, et laulud nagu poleks piisavalt kõvasti, see oli kontserdil kõvasti, nii otseselt kui...hmm...hingeliselt.

Ka vana kosutavate laulude tabelis olija "Armastus päästab maailma" tuli esitamisele. Laul on Raatuse ühika pikkade koridoridega kokku laulatatud ja sõnadele ei tule kunagi hallituskorda peale. Kaunis.

Mis puutub viimasesse plaati "Nelgid", siis hakkasin mingil hetkel alles aru saama, et tegemist on vist nagu plaadiesitluskontserdiga, mitmed lood tulid esitamisele. Irooniline Valgre ja Quasimodo Eesti külas on ju väga fantaasiarikkad. Küsimus on ikka veel selles, kas kodanik Veiko Hapnik (nagu ta ennast nimetas) väga soovides ja püüdes suudaks teha ka mõne halva plaadi. Ei saa unustada, et "Nelgid" on tal juba teine plaat 2014.aastal. (Tavaliselt need, kes mitu plaati aastas toodavad, teevad mingit kräppi.)

Mine tea kust või miks kargas keset kontsertot pähe ka üks kunagi kuuldud tark lause: Üksi ei saa tülis olla. Just! Sest isegi, kui oled iseendaga tülis, siis tülitsevad sinu kaks (või enam) poolt.

Siin üks möödunud aasta postitus Epliku lugude kohta.

Siin on jutu sees mainitud kosutavate laulude tabel aastast 2010.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...