Otse põhisisu juurde

Maija Kajanto "Datlitalv"


Lugesin "Kaneelirullisuvele" kohe "Datlitalve" otsa. Kohvik Kaseke tegutseb endiselt, aga lisaks on vanas koolihoones Krisse vedamisel nüüd ka hostel uksed avanud. Krisse koos abilistega jookseb mitme koha vahet ja töötab nii, et unetunde peaaegu polegi. (Tõesti, seda kirjeldati läbi raamatu nii hästi, et ma väsisin juba lugedes ära.)

Kuna on detsember, siis tuleb ette ka Soome iseseisvuspäeva tähistamine ja paljud toidud, mis ilmselt Soomes selle pühaga seostuvad. Päris retsepte on raamatus ka, nagu "Kaneelirullisuveski" oli. 

Ja kui juba on detsember, siis muidugi on ka jõulud, ja kui on juba talv, siis muidugi segab tegevuses kaarte üks lumetorm. Ajaloost tuleb veidi teemaks ka Soome kodusõda näiteks. Ja muidugi soomlase stereotüüp, kelle kohta tema tütar peale ühe vestluse kuulmist tõdeb, et pole iial kuulnud oma isa nii palju lauseid järjest ütlemas.

Nagu "Kaneelirullisuves", jätkus ka siin tõlkes huvitav ja üldiselt hariv sõnakasutus. Sain teada, misasi on jõulukräss (guugeldades näeb pilte sellest kaunistusest). Facebooki lõim (ehk feed) oli tuttav, aga pole vist palju kasutust leidnud. Ühe koha peal oli sõna jaskar - mulgi murde sõna, mis tähendab pulma- või tantsupidu.  

Nende raamatute tõlkija on muide filmi- ja telemaailmast tuntud Gerda Kordemets. Tundub, et talle meeldib ootamatuid sõnu kasutada. Üle õnneks ei pinguta.


    Jätkuvalt oli kerge lugeda, ei vaevanud lugemise ajal ega hiljem. 

    Samalt autorilt varem loetud: 

    Kommentaarid

    Popid

    Raamatute rohelised lipud

    Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

    Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

    Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

    Eurovisiooniväljakutse : III osa

    21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

    Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

    Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...