Kokaharidusega Krisse (pikemalt Kristiina) töötab Helsingis töökohal, kus tahetakse temalt seitset nahka koorida. Ühel päeval viskab tal näiliselt mingi pisiasja peale lõplikult üle. Ta lahkub töölt ning sõidab Kesk-Soomes Pühajõe külas elava vanaema juurde. Vanaema on seal aastaid Kasekese kohvikut pidanud, aga praegu tööga jalatrauma tõttu hädas. Pole vist vihjeid vaja, kes kohvikupidamise enda õlule võtab.
Kõik tavalise naisteka (ei meeldi see sõna, aga kasutan parema puudumisel) juurde kuuluv oli olemas:
- kangelanna, kes läheb suurlinnast nö maakolkasse,
- projekt, mida ta seal ellu viima hakkab,
- väikse koha kogukond mitmesuguste erinäoliste tegelastega (sh need, keda tüüpilisteks soomlasteks nimetatakse),
- valusad minevikusündmused, mis olevikku mõjutavad,
- peategelase sõbranna (kohati mulle tundub, et peategelase sõbranna tegelaskuju on naistekates veel olulisem kui peategelane ise, ta on alati olemas),
- mingi keerukus peategelase peresuhetes (siin ema, kes arvab, et ta teab paremini),
- meesterahvas, kes tundub jube hea mees, aga midagi on keerulist.
See kõik peaks ju olema juba sada korda olnud. Ometi. See raamat mõjus värskelt.
Ehk seetõttu, et ma polnud varem soome ajaviitekirjandust lugenud. See ei tundunud nagu briti ja ameerika lood. Tundus kuidagi tõeline. Aga ma ei mõtle tõelise all realistlikku. Tekkis näiteks küsimus, kust Krisse kohviku tooraine pärineb. Kordagi ei räägitud, kust kõik see mant pärines, millest ta süüa tegi. Samuti tuli majandusedu nagu väga lihtsalt, sobiv töötaja ilmus välja siis, kui teda vaja oli jms.
Ilmselt oli tõeline ses mõttes, et kujutasin seda päriselt ette. Pole jätkuvalt Soomes käinud, aga siiski tundub, et Soome külaelu on tuttavam kui mõni Ameerika oma. Kasvõi see, et kui tegelane on vallavanem, siis ma päriselt saan aru, mis tegelinski see on, mitte pole mingi külanõukogu esimees või muu tundmatu ametinimetus.
Keelekasutus oli kohati täitsa vaimukas. Mitmeid häid lauseid kukkus vanaema, aga mitte ainult tema suust.
Kaneelirullisuvi tuuakse raamatus (vist isegi tagakaanel ka) eraldi mõistena välja. Kui soe (kuum) suvi on ilmselgetel põhjustel jäätisesuvi, siis neil suvedel, kus päike pidevalt ei paista, tahavad inimesed kaneelirulli kui turvalist lapsepõlvemälestust. Kui suved ka pole nii päikselised kui lapsepõlves olid, siis kaneelirulli näol on midagi ikka sama.
Huvitav asi, mida olen ennegi tähele pannud, on see, kuidas eestikeelsetes raamatutes ei tõlgita ära teksti sees üksikuna ette tulevaid ingliskeelseid lauseid. Siin raamatus oli peategelase ja ühe mehe vahel paar lühikest dialoogi inglise keeles (sest mees soome keelt ei kõnelenud). Maitea, ma tõlgiks need joone all ikkagi ära. Põhimõtteliselt. Kui keegi keset vestlust prantsus- või hispaaniakeelset fraasi kasutab, siis see ju tõlgitakse.
Muidugi on "Kaneelirullisuvi" alles esimene osa Kasekese kohviku sarjast. Soome keeles peaks praeguseks olema viis raamatut. Eesti keelde on kaks seni tõlgitud, pidada kolmas ka tulema. Tundub, et eesti keel on ka ainuke, kuhu seda sarja tõlgitud on.
Väga m õ n u s oli lugeda seda. Iga raamatut ei viitsi kotis tööle kaasa tassida, et lõuna ajal paar lehekülge edasi lugeda. Ju oli õige hetk.
Kommentaarid
Postita kommentaar