Otse põhisisu juurde

Maija Kajanto "Kaneelirullisuvi"


Kokaharidusega Krisse (pikemalt Kristiina) töötab Helsingis töökohal, kus tahetakse temalt seitset nahka koorida. Ühel päeval viskab tal näiliselt mingi pisiasja peale lõplikult üle. Ta lahkub töölt ning sõidab Kesk-Soomes Pühajõe külas elava vanaema juurde. Vanaema on seal aastaid Kasekese kohvikut pidanud, aga praegu tööga jalatrauma tõttu hädas. Pole vist vihjeid vaja, kes kohvikupidamise enda õlule võtab.

Kõik tavalise naisteka (ei meeldi see sõna, aga kasutan parema puudumisel) juurde kuuluv oli olemas:

  • kangelanna, kes läheb suurlinnast nö maakolkasse,
  • projekt, mida ta seal ellu viima hakkab, 
  • väikse koha kogukond mitmesuguste erinäoliste tegelastega (sh need, keda tüüpilisteks soomlasteks nimetatakse), 
  • valusad minevikusündmused, mis olevikku mõjutavad, 
  • peategelase sõbranna (kohati mulle tundub, et peategelase sõbranna tegelaskuju on naistekates veel olulisem kui peategelane ise, ta on alati olemas), 
  • mingi keerukus peategelase peresuhetes (siin ema, kes arvab, et ta teab paremini), 
  • meesterahvas, kes tundub jube hea mees, aga midagi on keerulist.

See kõik peaks ju olema juba sada korda olnud. Ometi. See raamat mõjus värskelt. 

Ehk seetõttu, et ma polnud varem soome ajaviitekirjandust lugenud. See ei tundunud nagu briti ja ameerika lood. Tundus kuidagi tõeline. Aga ma ei mõtle tõelise all realistlikku. Tekkis näiteks küsimus, kust Krisse kohviku tooraine pärineb. Kordagi ei räägitud, kust kõik see mant pärines, millest ta süüa tegi. Samuti tuli majandusedu nagu väga lihtsalt, sobiv töötaja ilmus välja siis, kui teda vaja oli jms.

Ilmselt oli tõeline ses mõttes, et kujutasin seda päriselt ette. Pole jätkuvalt Soomes käinud, aga siiski tundub, et Soome külaelu on tuttavam kui mõni Ameerika oma. Kasvõi see, et kui tegelane on vallavanem, siis ma päriselt saan aru, mis tegelinski see on, mitte pole mingi külanõukogu esimees või muu tundmatu ametinimetus.


Keelekasutus oli kohati täitsa vaimukas. Mitmeid häid lauseid kukkus vanaema, aga mitte ainult tema suust.

Kaneelirullisuvi tuuakse raamatus (vist isegi tagakaanel ka) eraldi mõistena välja. Kui soe (kuum) suvi on ilmselgetel põhjustel jäätisesuvi, siis neil suvedel, kus päike pidevalt ei paista, tahavad inimesed kaneelirulli kui turvalist lapsepõlvemälestust. Kui suved ka pole nii päikselised kui lapsepõlves olid, siis kaneelirulli näol on midagi ikka sama.

Huvitav asi, mida olen ennegi tähele pannud, on see, kuidas eestikeelsetes raamatutes ei tõlgita ära teksti sees üksikuna ette tulevaid ingliskeelseid lauseid. Siin raamatus oli peategelase ja ühe mehe vahel paar lühikest dialoogi inglise keeles (sest mees soome keelt ei kõnelenud). Maitea, ma tõlgiks need joone all ikkagi ära. Põhimõtteliselt. Kui keegi keset vestlust prantsus- või hispaaniakeelset fraasi kasutab, siis see ju tõlgitakse. 

Muidugi on "Kaneelirullisuvi" alles esimene osa Kasekese kohviku sarjast. Soome keeles peaks praeguseks olema viis raamatut. Eesti keelde on kaks seni tõlgitud, pidada kolmas ka tulema. Tundub, et eesti keel on ka ainuke, kuhu seda sarja tõlgitud on. 


Väga m õ n u s oli lugeda seda. Iga raamatut ei viitsi kotis tööle kaasa tassida, et lõuna ajal paar lehekülge edasi lugeda. Ju oli õige hetk.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...