Otse põhisisu juurde

Täringuväljakutse ja Eesti raamatu aasta : kokkuvõte

Täringuväljakutse oli hea mõte. Aasta esimeses pooles läks eriti viljakalt see veeretamise tagajärjel lugemine. Aasta teises pooles tuli rohkem ette, et veeretasin mingi raamatu, vaatasin seda raamatukogus ja tundus, et pole õige hetk või pole (enam) huvi seda lugeda.

Alustuseks oli selline ruudustik:

Lõpuks jäi selline:

12 raamatut sain loetud. Alumises reas on üks pooles vinnas udustatud pilt - seda algusest natuke lugesin, aga osutus sääraseks tõsiteaduseks, et andsin alla. 

Päris kehva raamatut siit ei tulnudki. Barbara Cartland võib-olla oli niuke, mida igakülgselt kiitma ei kipu. Lemmikuid seevastu oli valida raske, aga panin 3 tükki siia siiski välja:

Mariana Leky - Mida siit näha võib (muinasjutuline romaan)

Maggie O'Farrell - Abieluportree (ajalooline romaan)

Elspeth Barker - Oo, Kaledoonia (žanriteülene romaan)

***

Aasta alguses oli mõte, et võiks vähemalt 12 eesti autorite raamatut sel aastal lugeda. Õnnestus küll, koguni 15 lugesin. See on natuke alla veerandi kõigist loetud raamatuist. Need raamatud, mida mina lugesin eesti keeles (olgu nad siis originaalis eesti keeles või eesti keelde tõlgitud) moodustasid pea kaks kolmandikku kõigist loetuist. 

Eestis ilmunud raamatuist oli kõige rohkem raamatuid kirjastuselt Varrak (8), järgnesid Eesti Raamat (6) ja Hea Lugu (5). 

Eesti autoritelt loetud raamatud meeldisid põhimõtteliselt kõik. Üks oli niuke vähemmeeldiv, aga see läks vähemalt ruttu edasi ja sai läbi. 

Kolm head kuulsusrikka rukkilillemärgisega raamatut:


Kristiina Ehin - Südametammide taga (ilus ja humoorikas autobiograafiline romaan)

Piret Raud - Keedetud hirvede aeg (tundlik ajalooline romaan)

Leida Tigane - Sõber meriröövel (harvaesinev humoorikas romaan)

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...