Jutukogus on kolm juttu: "Kreutzeri sonaat", "Saatan" ja "Ivan Iljitši surm".
Algul oli plaanis ainult "Ivan Iljitši surma" lugeda, aga kuna too osutus meeldivaks, võtsin teised kaks ka ette.
Millest klassikud ikka kirjutavad - armastusest ja surmast. Täitsa tõsiselt. Esimesed kaks lugu on armastusest ja viimane surmast. Armastuse puhul seejuures tulevad vaatluse alla ka armukadedus ja armastuse puudumine. Või siis üldisemalt see, mis armastus on ja mis pole.
"Kreutzeri sonaati" (kusagil 130 aastat tagasi kirjutatud lugu) on täitsa huvitav tänapäeva kontekstis lugeda. Tundub, et palju on muutunud ja palju pole muutunud.
"Saatan" küsib, kas keha valitseb inimest või kas ta peaks valitsema.
"Ivan Iljitši surm" jällegi on väga sirgjooneline värk. Nagu pealkiri ütleb, on juttu Ivan Iljitši suremisest. Ja see pole muidugi Hollywoodi sädeleva tolmuga üle puistatud lugu, kus surija aina kaunisõnalist vilusoohviat pritsib.
Kuigi need teemad on ühest küljest need, mis lood klassikaliseks teevad, mõtlen, et teemad võinuks olla ka muud. Sest see, kuidas lood on kirjutatud, on juba omaette võluv. Tekst mõjub loomulikuna, kirjutamise stiiliga ei pea harjuma (hoolimata aastaist, mis jäävad kirjutamise ja lugemise vahele).
See 1998. aasta Europeia sarja väljaanne, mida lugesin, sisaldas päris palju trükivigu. Viskame selle kivi 90ndate kapsaaeda.
Tolstoilt olen "Anna Kareninat" varem lugenud. Tollal meeldis väga. "Sõjast ja rahust" lugesin ka ükskord umbes neljandiku ära. Ka see meeldis, aga jäi mitmetel põhjustel pooleli.
Kommentaarid
Postita kommentaar