Otse põhisisu juurde

Kiran Millwood Hargrave "The mercies"

Lugu toimub 17. sajandi 1. poole Põhja-Norras, kus tormi tagajärjel ühes külas kõik mehed hukka saavad. Naised teevad seda, mis ellujäämiseks vajalik - käivad ise kalal näiteks. Varsti saabub külla kõhedust tekitav kuju Absalom Cornet, kelle südameasi on nõiduse ja nõidadega võitlemine. Temaga koos tuleb Corneti värskelt Bergenist võetud naine Ursa, kelle vaated mehe omadega kokku ei lange. 

Cornet asub tegutsema - kui kusagilt on tarvis nõidust (süüd) leida, siis muidugi leitakse ka. Mõnevõrra on süüdistuste sihtmärgiks saamide tegevus, teisalt lihtsalt külanaised, kes millegi (tubliduse näiteks) poolest silma paistavad või erinevad. Nõnda et võib arutleda, kas Corneti tegutsemine tõesti toimub religioonist kantuna või on sel muud tagamaad.

Panin raamatu tegevuskoha Vardø kaardi peale ka välja:

Kui on kohti, mis tunduvad maailma otsas asuvat, siis see võiks olla üks neist.

Lugu on muidugi pärisajaloost inspiratsiooni saanud. Vist ei tule üllatusena, et nõiaprotsesse on mõnisada aastat tagasi peetud pea igal pool, sealhulgas ka Euroopas põhimõtteliselt igal pool.

Suurem osa raamatu tegelastest on naised ja nende hulgas leidub mitmeid erinevaid tüüpe. Mõni elab (kas naiivses?) headuses, mõni on ettenägelik, mõnel käib kadedus üle pea kokku, mõnel on oluline teada, kust tuul parajasti puhub. 

Pole selline raamat, mida ei saaks pooleli jätta, küll aga on selline raamat, kus pinge kogu aeg vaikselt podiseb. Üldine meeleolu annab vihjeid. 

Kuigi tegevus on Norras, siis raamatu autor on hoopis inglanna. Peaaegu õnnestus tal end minu jaoks norralaseks ära petta. Peaaegu hakkasin lugedes mõtlema, et võiks olla norra keelest tõlgitud raamat. Aga mitte päris. Igal juhul polnud niuke tavapärane 21. sajandi ingliskeelne raamat, kus kõik ettetulevad sõnad on ootuspärased. 

Teine peaaegu on raamatu kirjutamise/ilmumise ajaga. Peaaegu hakkas mõne koha peal mõte tulema, et see raamat ei pea tingimata 21. sajandist pärinema, aga päriselt ikka välja ei mänginud. Selliseid kohti tuli ka, kus kõik muud kirjutamise ajad peale 21. sajandi olid välistatud. 

Lõpp oli 17. sajandi kontekstis usutav. 


Tundub, et see kirjanik on põhiliselt lastele ja noortele kirjutanud. Eesti keelde midagi tõlgitud pole. 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...