Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.
Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud.
Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.)
Kui üldise hakkamasaamise mõttes Addie selgelt arenes, siis keerulisem on vaadelda tema arengut inimesena. Kas on võimalik areneda lihtsalt inimeste hulgas elades, aga omamata inimesi, kellega vestlus jõuaks terest ja ilmajuttudest kaugemale? Kas on abiks, et inimene ise mäletab kõiki oma läbielatud sündmusi (ja neid on mitme sajandi jagu)?
Millise rolli omandab sellise unustatava inimese maailmas see ainuke, kes teda mäletada suudab, antud juhul saatan ise? Ühest küljest on Addie'l võimalik teda vihata, sest ta on justkui Addie hädas süüdi, teisest küljest, nagu öeldud, ka ainuke, kes üldse teab, kes Addie on. (Kas läheb mõte Stockholmi sündroomi peale?) Kui saatan ka ei teaks, kas siis võiks öelda, et Addie't polegi olemas? Natuke see puu kukkumise teema metsas, kus keegi ei näe.
Nagu näha, siis raamat pakub mõtteainet. Ka on võimalus mõtiskleda asjade üle, mis sisus loogilised pole. Ehk on see paratamatu, et suurejoonelisena mõeldud lugude sisus leidub auke.
Mis veel sisusse puutub, siis ma seda üleliia palju fantaasiaromaaniks ei pea. Fantaasiast rohkem oli suhtedraamat, mis tihti suhtedraama mõõtu päris välja ei andnud. Ka ajalugu oli vähe, kuigi ajavahemik 1714-2014 andnuks võimaluse mitmetest suurtest ajaloosündmustest läbi närida. Oleks oodanud, et 591 leheküljel sedasorti närimist rohkem leidub.
Samas polnud raske lugeda, enamasti läks edasi küll, kuigi alati polnud huvitav. Kohati oli stiilis tunda, et lugu tahab olla eepilisem kui ta kirjutajal päriselt välja kukub. Nojah, tegelikult oli kogu loo suur idee suurem ja huvitavam kui sisu päriselt välja kandis.
Ilmselt minu lugemist mõjutas eelarvamus. Olles näinud kirjeldust faustlikust tehingust saatanaga, otsustasin ära, et see raamat saab mulle meeldima, sest kõik see, mida tegelikult sümboliseerib inimese misiganes asjaajamine saatanaga, on ju väga huvitav. Ei saa öelda, et raamat üldse ei meeldinud, lihtsalt ta sisaldas mitmeid küsitavusi.
Sain raamatust teada sõna viivlema (ÕS-i järgi aega viitma, viivitama; tegevusetult olema), ilmselt kasutati seda vastena sõnale linger. Hea leid, olen isegi mõelnud, mis see linger eesti keeles olla võiks.
Sõna, mida autor tundus armastavat, kuivõrd ta sisuga sobis, oli palimpsest (ÕS-is pärgament, millelt varasem kirjutus on kustutatud ja asendatud uuega).
Lugedes tuli meelde Matt Haigi raamat "How to stop time". Seal oli peategelane umbes 400 aastat ilmas elanud ja tundis ka ennast mõnevõrra üksikuna.
Kommentaarid
Postita kommentaar