Kusagil nimetati seda armastuse entsüklopeediaks, kusagil arvati, et küll on Bunin armastuse olemust hästi tabanud. Maitea. Kui armastuse olemus selline on, siis ma loodan, et ma seda ära ei taba.
Nimelt oli lõviosa juttude süžee selline: Keegi mees näeb kedagi naist, keda ta sekundite jooksul väga ihaldama hakkab. Sel või teisel moel leiab ta mooduse oma iha rahuldamiseks (Võib-olla Bunini ajal nimetati seda teisiti, aga tänapäeval nimetatakse vägistamiseks). Peale akti toimumist väänleb naispool valu, aga väidetavalt ka iha käes, sest kui mees ütleb, et kõik, mis toimus, oli hea ja õige, siis küllap see nii oligi. Õnnelikku lõppu (misiganes see üldse olema peaks) loos reeglina ei saabu.
Selle põhjal võiks ehk arvata, et ma Buninit kehvaks kirjanikuks pean. Ei pea mitte. Keeleline osavus igasuguste kirjelduste ja võrdluste ja muude kujundite näol oli autoril väga kõva. Lihtsalt sedasorti nägemus armastusest on tänapäeval üsna mööda.
Aga tänapäevast rääkides, praegu on moodne kirjutada ühest loost kaks poolt (a la "50 halli varjundit", kus põhilugu oli naise vaatevinklist ja hiljem tuli raamat, kus oli mehepoolne nägemus). Tavaliselt mulle ei meeldi see idee, sest tundub väga sama teema ülelüpsmisena, aga "Hämarate alleede" naistegelaste poolset vaadet loeks küll. Selle naistegelase, kelle kannad olid valged kui kaalikad, või selle, kellel oli kaunis istmikulüüra.
Kommentaarid