Otse põhisisu juurde

Sang Young Park "Love in the big city"

 



21. sajandi Lõuna-Koreas elav noormees (jõuab raamatu jooksul nii kahe- kui kolmekümnendates olla) otsib tähendust, ütleme et kõigele. Ehk raamatu pealkirjas on vihje, kuidas seda leida võiks. 

  • Sisu
    Teema, mis young adult žanris pole kuidagi originaalne. Teisalt, kui see on teema, mis päriselu noorte täiskasvanute jaoks aktuaalne on, siis ei pane pahaks sellest kirjutamist ja võtan ja loen läbi ka veel. 
  • Stiil
    Teksti loetavuse mõttes lobe värk, mõnusalt lihtsalt kirjutab ka. Algul ei meeldinud, kui aru sain, et neli suuremat tükki, millest jutustus koosneb, pole esitatud kronoloogilises järjestuses. Raskendas arusaamist. Hiljem hakkas idee täitsa meeldima. Ilmselgelt loed mingite sündmuste kohta teise tundega, kui tead ette, mis hiljem juhtus. 
    Mõned laused ja väljendid olid päris head. Maailm oli nii väike, et kuulsid vaid iseenda hingetõmbeid vms. Diip.
  • Emotsioonid!
    Jutustaja polnud üldse dramaatiline, aga mind kottis küll. Natuke jäi kummitama ka peale lugemise lõpetamist.
  • Tegelased
    Oli üks tegelane, kelle olemasolu vajadusest päris aru ei saanud, ja siis mitmeid huvitavaid kujusid. Näiteks peategelane ise, keda pigem ükskõiksena paista lasti. Peategelase ema oli kõige parem.
  • Atmosfäär
    Suures plaanis vahet polnud, kus tegevus parajasti toimus. Seouli erinevaid kohti mainis samas rohkesti. 
  • Mõtete ärgitamine
    Kasutasin palju Google'i teenuseid. Mainitud maamärgid Seoulis vaatasin üle, veidi üldisemalt Lõuna-Korea kohta ka. Sain asju teada. Tundub, et odavaimad T-särgid kaubamärgilt H&M olid (on?) seal odavamad kui siin. Varasem kahtlus, et Lõuna-Korea on märksa vähemtraditsiooniline riik kui Jaapan, leidis ka kinnitust.
  • Lõpp
    Lõpud olid juba enne raamatu füüsilist lõppu teada (sest kronoloogiliselt hilisemad sündmused olid raamatus ettepoole paigutatud). Siis jäigi päris lõppu ainult üks tõdemus. 
  • Kestev mõju
    Vist pole niiii eriline?
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatut. Midagi ei seganud. Kaanepilt ka meeldib, tore linnavaade taustal. Noid punase ja sinise plekiga valgeid sõrmi nähes tekkis kõigepealt küsimus, mis sel lool Prantsusmaaga pistmist on. Maitea miks Prantsusmaaga, kui sinipunavalge on maailmas levinumaid lipuvärvikombinatsioone. Muuhulgas esineb ka Lõuna-Korea lipul. 


Lõppu Kylie Minogue ja "All the lovers", sest see on raamatus oluline laul. Ühtlasi kasutatakse Kyle'it ootamatus kontekstis.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »